Prantslased, kes ei olnudki nagu prantslased

Rein Orn

“Laupäeval Kuressaare kultuurikeskuses kontserdi andnud duot võiks võrrelda maalikunstnikega, kel oli kogu õhtu laval otsekui suur kujutletav lõuend, millele nad oma värvidega hoogsalt imelisi kujundeid maalisid,” jagab oma muljeid saarlasest muusik ja kauaaegne kultuuritöötaja Rein Orn.

Läheneva Eestimaa sügise ilmastik paneb meie inimesi üha rohkem mõtlema soojuse, valguse ja meelepärase ümbruse peale, et peletada eemale läheneva ja ka meedia kaudu meile pealesunnitava kaamose alateadlikku hirmu ja surutist. Nii otsivad ka muusikast lugupidavad inimesed üha rohkem võimalusi, et nautida meelepäraseid elamusi soojades ja mõnusates kontserdipaikades.

Suurepärane võimalus selleks avanes 7. oktoobri õhtul, mil Kuressaare kultuurikeskuses sai kuulata prantsuse muusikute Jean-Marie Machado (klaver) ja Didier Ithursarry (akordion) duot.

Pean kohe alguses tunnistama, et ei olnud varem kummagi muusiku kohta pea midagi kuulnud ega nende tegemistega ka mitte kursis, seda põnevam ootas ees.

Kuna mõlema mehe kohta polnud raske internetist suurepäraseid videoid ja loomingu kirjeldusi leida, sain end juba tükk aega enne kontserti kurssi viia mõlema suurepärase muusiku isiku, nende loomingu ja interpreteerimiskunstiga.

Taotluslik omapära

Nüüd siis ka selgituseks selle lookese pealkirja kohta. Minul ja arvatavasti nii mõnelgi saarlasel-eestlasel on küllap ikkagi mingisugune ettekujutus Prantsusmaast ja ehk ka prantslastest. Ununema kipub aga tõsiasi, et Alexandre Dumas’ romaanide nn puhastverd prantslased ei pruugi enam tänapäeval nii väga seda rahvust esindada.

Alles hilisajaloos üks suuremaid riike koloniaalvalduste poolest on suutnud integreerida arvuka hulga Araabia, Aafrika, Aasia jt maade elanikke. Need on aga kahtlemata lisanud prantsuse kultuurile omi ja ainult nendele iseloomulikke tunnusmärke, iseloomu, eba-prantsusepäraseid nimesid jne. Nii oli ka meie muusikaõhtu külalistega.

Jean-Marie Machado on sündinud Marokos, kuid tema soontes voolab lisaks nii itaalia kui ka portugali verd. Didier Ithursarry juured viivad meid hoopis Põhja-Hispaaniasse, Baskimaale. Kui nüüd kuulasin nende esitatavat muusikat internetist, sai mulle õige pea selgeks, mis laadi muusikat 7. oktoobri õhtul kuulata saab. Põnevus kasvas.

Kuna kava ei osanud ma enne kontserdi algust kusagilt leida, tuli usaldada musjöö Machado tutvustusi, mis eelnesid esitatavatele paladele ja kõlasid inglise keeles.

Suures osas – loodan, et mälu mind ei peta – oli tegemist mullusel, muusikute ühisprojektis sündinud albumil “Lua” (tlk “Kuu”) oleva muusikaga.

Pean tõdema, et kontserdi alguspalad nõudsid minult üsna suurt keskendumist. Ei ole ju akordioni ja klaveri koosmäng siin, meie kultuuriruumis just väga tavapärane. Pigem on Eesti kontserdimaastikule siginenud duette viiul & akordion, tšello & akordion, kontrabass & akordion, saksofon & akordion.

Mida pala edasi, seda enam hakkasin tabama seda eripära, mida nad oma muusika ja selle esitamisega lavale tõid. Ei olnud siin šansoonilikku meloodiarikkust ega musette’i valsside akordionisära. Oli hoopis tugevasti sünkopeeritud ja teravalt esiletoodud rütmika. Äratuntavad orientaalsed arabeskid. Teineteist täiendav dialoog, kus klaveri peidetud meloodia joonised vaheldusid akordioni nukrapoolsete viisiotstega. See kõik sai riietatud vägagi omapärase ja veidi avangard-džässiliku harmooniaga, kus mõlemad muusikud tundsid end üsna kodus olevat.

Pikapeale muutus arusaadavaks ka kummagi muusiku taotluslik omapära: pianistile pakkus ilmset huvi parema käe virtuoosne lend, samas valitses vasakus käes suhteliselt lihtne ja üsna kergesti meeldejääv järgnevus.

Akordionist oskas aga üsna hõredale ja üksildasele meloodiale lisada ootamatult paksutoonilist akordiliikumist, sekka vasaku käega toetatud virtuoosseid ja harmooniast tuletatud käike. Rõhutama pean veel koosmängu äärmist täpsust ja duole nii vajalikku kooshingamise oskust. See oli peaaegu täiuslik.

Põnev ja hariv kogemus

Märkimisväärne, et mõlemad muusikud esitasid oma muusikat helivõimendust kasutamata, mis lisas kontserdile minu arvates erilist intiimsust ja naturaalset ilmekust. Kui viivuks puudutada Didier Ithursarry instrumenti, siis ei olnud see mingi imeriist, kuid absoluutselt maailma tippu kuuluv looming, mida valmistab käsitööna väikefirma Vignoni Accordions.

Tunnistan, et kontserdil kuuldu ei olnud tavakuulajale lihtne muusika ega esituski. Tuli veidi ikka pingutada, leidmaks just seda, mida muusikud tahtsid meieni tuua. Seda oli aga päris palju.

Ei saa öelda, et me avalikel kontsertidel nii multikultuurset heliloomingut just sageli kuuleme (vabandan: multikultuurset ikka muusikalises tähenduses).

Eelmisel laupäeval oli see võimalus ja iga kontserdi­külastaja võis oma maitset proovile panna sedavõrd, kui tal vajadust ja tahtmist oli. Et see ka õnnestus, tõestasid soojad ja südamest tulevad aplausid, lisapalade soov ja ka esitamine.

Lõpetuseks saan kontserdikorraldajatele jagada vaid kiidusõnu. Eks neid oli ka üksjagu, aga meie oma Kultuurivara ei ole mitte vähetähtis.

Laupäevane kontsert oli äärmiselt huvitav ja hariv, lavalt saali voolav helide bukett oli professionaalne, haarav ja vägagi värviline.

Kui pärast kontserti pillimeestega paar sõna vahetasin, võrdlesin neid maalikunstnikega, kel oli kogu õhtu laval otsekui suur kujutletav lõuend, millele nad hoogsalt ja oma värvidega imelisi kujundeid maalisid.

Selline võrdlus oli neile oota­matu kompliment ning üllatus. Aga nii see ju oli.

Ega’s muud kui hääd maalimist teile, Jean-Marie ja Didier, ja tere tulemast tagasi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 253 korda, sh täna 1)