Ei asjade invasioonile (6)

Kaisa Murutar

“Olen viimasel ajal rohkem kodus aega veetnud kui tavaliselt ja ükspäev ei suutnud enam vastu panna ning isegi koristasin põhjalikumalt,” kirjutab Saaremaalt pärit ettevõtja Kaisa Murutar. “Avastan end järjest enam ühelt mõttelt – meil on nii palju asju. Rõivad, mänguasjad, suveniirid, mööblitükid, köögitarvikud, kodumasinad, muusikariistad,  tehnikavidinad,  kosmeetika jne. Ja see lämmatab kohutavalt.”

Ehkki ma ise püüan regulaarselt igasugu sodist vabaneda, tarvitatavad asjad annetan ja niisama träni viskan minema, kipub neid siiski kogunema. 

Märkasin, et tegelikult suurt osa asjadest pole ma omale ise ostnud. Teised inimesed on need meile toonud või kinkinud. Muuhulgas kodutekstiil, kujukesed, pildikesed, lillevaasid, mingid suvalised köögitarvikud, MÖÖBEL (püha jumal!). Mõned nendesse kategooriatesse langevad kingitused on ka asja ette läinud, aga see on pigem erand. Reegel on see, et need tekitavad ruumi asjatut olmemüra, raskendavad koristamist, on sageli sobimatud, ebavajalikud ja risti jalus.

Parimad kavatsused

Kui mul on vaja uusi pajalappe, siis ma leian selle 10 eurot ja ostan omale meelepärased. Kuna mul aga on juba 3 komplekti, kõik jõulupakkidest, siis neljas oleks praegu liiast. Kaltsuvaip ei ole ka hea universaalne kingitus, nagu paljud inimesed paistavad arvavat. Kuna mulle väga meeldib süüa teha, siis inimesed näivad arvavat, et järelikult on mul pidev puudus kõiksugu veidratest köögitarvikutest. Tegelikkus on aga vastupidine, esiteks on mul köögisahtlites vähe ruumi ning ma, üllatus-üllatus, olen ise soetanud need tarvikud, mis minu vajadustele vastavad.

Et jutt nüüd ühekülgseks ei jääks, tahan öelda, et hindan inimeste heasoovlikkust. Alati. Ma tean, et kingitusi tehakse parimate kavatsustega. Ma olen isegi neid mõttetuid asju kinkinud nii, et vähe pole.

Sellegipoolest tahan üles kutsuda inimesi mõtlema. Ja ehk järgmine kord sünnipäevale minnes (jõulud on ka tulemas) teisiti käituma.

Mõned soovitused minult:
• Kui sul ei ole ühtki head mõtet kingituse osas, siis küsi enne, kas kingisaaja tunneb millestki puudust, mida sa kinkida võiksid. Üllatusmoment kaob küll ära, aga samas ka oht negatiivseks üllatuseks.
• Kingi midagi, mis pole füüsiline asi. Näiteks teatripiletid, koolitus, kinkekaart mingi elamuse saamiseks. Kui kingisaaja ei saa või ei taha neid kasutada, saab ta need edasi anda ja need vähemalt ei risusta ta kodu.
• Kingi midagi, mida saab tarbida. Hea vein, mõni erilisem toit. Mulle on isegi küttepuid kingitud, mis oli väga lahe. Praktiline.
• Väldi igal juhul millegi sellise kinkimist, mis kingisaaja elu kardinaalselt muudab või eeldab, et ta sellega tohutult tegelema hakkaks, kui sa pole kindel, et ta seda soovib. Lemmikloomad on ikka erakordselt halb kingitus. Samuti mingid esmapilgul coolid tehnikavidinad, mis pärast tolmu koguma jäävad.
• Kui sa pole just täiesti veendunud, et sinu ja kingi­saaja maitse ühilduvad või sinu oma tema omast parem on, ära kingi midagi, mille ta peab oma koju üles riputama või enda küljes kandma. Sellest kategooriast ma välistaks vanaema kootud kampsunid ja sokid, laste valmistatud ehted jmt, millel on muidugi hoopis teistsugune väärtus.
• Lähtu põhimõttest, et asju on kõigil niikuinii natuke liiga palju. Kui sa ei oska midagi asjalikku kinkida, jäta see kümme euri alles ja kõik on õnnelikumad.
• Sünnipäevalapsi, abiellujaid, värskeid lapsevanemaid ja uusi koduomanikke kutsun üles koos kutsega saatma ka soovide nimekirja. Ja siis võiks külalised sellest kinni ka pidada! Meil näiteks pulmadeks oli tehtud interaktiivne nimekiri, kust külaline sai asja välja valida ja selle siis sealt kustutada, ometi pärineb suur osa grandioosselt mõttetutest kinkidest just sellest päevast. Sest mõni külaline arvas, et teab paremini, mis meil kodust puudu on.

Abivajaja saagu valida

Minu üleskutse oleks lahti lasta sellest, et kingisaaja sind kuidagi kingituse hinna järgi hindab või tingimata peaks kuidagi prestiiži näitama kinkimisega. Minu jaoks on palju olulisem, et tuldaks külla minuga tähistama. Kui midagi võetakse kaasa, mida saame kohe üheskoos tarbida, on tore. Ma hindaksin väga, kui külaline ütleks, et ta lihtsalt ei osanud midagi kinkida. See on okei!

Tahan noore lapsevanemana veel ühel teemal sõna võtta. Palun ära vii värsketele lapsevanematale kahte suurt kilekotitäit oma lapsele väikseks jäänud “jumala korralikke asju”. Kui keegi sünnitab lapse, on sellest kujunenud parim põhjus heatahtlikkuse lipu all kogu oma vana kraam talle üle ukse tõsta. Riided ja tarvikud on tänapäeval, kui kõike on külluses, väga isikliku maitse asi ja osa lapsesaamise rõõmust võib mõne ema-isa jaoks olla just beebile asjade valimine. Lahendus oleks siinkohal jällegi küsida, kas on tarvis.

On muidugi eriolukorrad, a’la kehval järjel pere, kelle kohta sa tead, et neil on neid asju vaja, aga ka siis on targem vormistada see nii, et lased neil endil valida, mis neile meeldib. Sest kui inimene peab kogu oma muu õnnetuse kõrval veel teiste ebavajaliku pahna kuhja all elama, siis see vähendab ta elukvaliteeti veelgi.

Sama kehtib lastele külast asjade kaasapanemise kohta. Oleme saanud palju toredaid ja arendavaid raamatuid, hiljuti saime korraliku puidust nukumaja. Samas on mu lastele ikka uskumatutes kogustes katkiseid või muidu nõmedaid mänguasju kaasa pakitud. Ilma minult küsimata. Ja mõistmata, et see kõik reostab pärast minu elukeskkonda. Ning kui see kott on lapsele juba pihku pistetud, on mul päris raske olukorda mõistlikult lahendada.

Ma olen igati taaskasutuse poolt ja minu laste garderoobist ja mänguasjavaramust valdav osa on sõprade-tuttavate käest saadud või ise teiselt ringilt ostetud. Aga olen saanud need ise valida ja soovi korral pakutavast ära öelda.

Mõte, mis kõlama jääb, võiks olla see, et ostame vähem ja kingime läbimõeldult. Ärme osta ostmise pärast ega kingi kinkimise pärast. Ma olen kindel, et vähesemate asjadega oleme õnnelikumad. 

Autori refereering blogist: naguhernesveeren.wordpress.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 774 korda, sh täna 1)