Prokurör Amur: ma ei ole mingi robot kabinetis

Hiljuti Kuressaares tööle asunud uue prokuröri Rainer Amuri sõnul on tema eesmärk tuua prokuröri töö inimestele lähemale.

FOTO: Maanus Masing


Rainer Amur, kuidas te end Saaremaa kogukonna prokurörina inimestele näidata tahate?

Üks mõte on inimestele lähemal olla, nii et neil on võimalus reaalsete muredega siia minu juurde tulla ja rääkida. Üks inimene juba helistas ja leppisimegi aja kokku. Tahan näidata, et ma ei ole mingi robot kuskil kabinetis, kes teeb tööd, mille kohta keegi midagi ei tea. Kogukonna prokurörina soovin ka ise olla kogukonna liige ja sellesse võimalikult palju panustada. Täna on mul tööalaselt veel vara rääkida oma tulevikuplaanidest – seda küsige aasta pärast. Kogukonna prokurörina tahaksin inimestele lähemal olla, selgitada, mida prokurör teeb. Olen valmis kohtulahendeid kommenteerima ja selgitama, miks just sellised otsused ja karistused.

Kui tihti olete ise tundnud, et karistus ei vasta kuriteole?

Ma võin inimesena mitte rahul olla, aga tõsi on see, et õigussüsteem töötab. Inimesed raiuvad sageli, et pange vangi. Meie aga näeme nüansse ja asi ei käi nii kergesti. Inimeste ette jõudev infoosa on nii väike, võrreldes sellega, mida kohtunik, prokurör ja advokaat teavad. Kohtunik ei saa teha otsuseid ainult avalikkuse hukkamõistu silmas pidades.

Karistuse määramisel on üks oluline osa see, et karistus peab olema mõjus ka asjaga mitte seotud isikute jaoks. Kui ma näiteks loen, et joobes juht läks kolmeks aastaks vanglasse, siis peaks see ka mind mõjutama ja panema mõtlema sellele, et kui joon ja sõidan, siis võin reaalselt vangi sattuda.

Kui leian, et midagi võiks olla teisiti, saab asja kõrgema astme kohtusse edasi viia. Sama oli selle juhtumiga, kus purjus juhi süül hukkus liiklusõnnetuses imik. Maakohus mõistis juhile esimesel ringil karistuseks kolm aastat ja 8 kuud vanglat, minu kaebuse alusel tuli neli ja pool aastat. Süüdimõistetul on ka õigus väiksemat karistust küsida ja neid on ka mõistetud. See on meie õigussüsteemi eripära.

Missuguseid uusi suunitlusi prokuratuur on endale võtnud?

Rohkem kasutatakse näiteks alternatiivseid karistusi. Rohkem tahetakse tegeleda ennetusega, et kuritegusid toimuks vähem. Kui näiteks joobes juht on esmakordselt “vahele jäänud”, siis äkki saab teda mõjutada muul moel kui tingimisi vangistusega. Vahest on tal probleem? Ma ei heida ette, kui alkoholi tarbitakse, ent kui seetõttu hakkavad tulema vägivallakuriteod, joobes juhtimised ja rasked isikuvastased kuriteod, siis viitab see juba uuele probleemile. Uus suund on proovida ravilisi karistusi ja selle läbi võimalikult palju niisuguseid uusi kuritegusid ära hoida.

Vanglas viibides on inimene ainult mingiks ajaks tänavalt ära, aga välja saades avastab ta end tihti sellises olukorras, kus võib uuesti midagi halba juhtuda.

Vanglasse kuuluvad need inimesed, kes on sooritanud raskeid kuritegusid, näiteks tapjad, pedofiilid jms. Peamistes kuritegudes domineerivad sõltuvushaigused, millest sünnib perevägivald ja joobes juhtimine. Selleks, et nende inimesteni jõuda, on vaja enne kohalikku kogukonda tunda. Nii ei saa, et tulen Tallinnast oma lennukate ideedega siia eksperimenteerima – selleks, et kogukonnas midagi muuta, peab seda kogukonda enne tundma õppima.

Miks valisite omal ajal just õigusteaduse?

Kui eksamid olid gümnaasiumi lõpus tehtud ja tulemused käes, teadsin kindlalt vaid seda, et lähen ülikooli. Kus ja mida õppida, ma ei teadnud. Viimaks valisin juura. Mõtlesin, et see on väga laiapõhjaline ja tulevikus on üsna palju võimalusi, mida sellega peale hakata.

Astusin õigusinstituuti, mis hiljem ühines Tartu ülikooliga.

Esimene aasta läks ülikoolis mööda, eksamid sain tehtud, aga see valdkond tundus mulle liiga kuiv. Teine aasta läks juba põnevamaks, aga mõtet, et tahan prokuröriks saada, ei tulnud ikka. Pärast sõjaväeaastat tuli praktika teha ning nii sattusin prokuratuuri. Sealt leidsingi selle, mida teha tahan. Ülikool nägi ette kolm nädalat praktikat, aga mina töötasin seal juuli algusest vabatahtlikult septembri esimese nädalani. Otsustasin, et sellesse prokuratuurimajja tahangi tööle tulla.

Kas pärast ülikooli oli raske tööd leida?

Lõpetasin kooli juunis, prokuröriks sain alles järgmise aasta aprillis. Tööle sain pärast kolmandat konkurssi. Algul tundsin end uues ametis veidi ebakindlalt. Tegin meeletult tööd, näitamaks, et ma sobin sellesse ametisse. Juhendaja oli üsna karm. Pigem oli taktika selline, et uju ise välja. Hiljem juhendaja kirjutas aukirja ja ütles, et näe – poole aastaga prokuröriks! Oli ikka uhke tunne ringkonnaprokuröri tunnustus saada, sest toona olin ta abiprokurör.

Sellel perioodil menetles meie väike prokuröride grupp kõiki Põhja-Tallinna piirkonna kriminaalasju. Esimene suurem tööasi oli minu jaoks pronksiöö. Olin aasta prokuratuuris töötanud ja mind pandi samuti menetlejate gruppi. Kaks päeva intensiivset tööd politseijaoskonnas ja poole aasta jagu kohtusse saadetud kriminaalasju, aga selles olukorras saadi planeerimise ja asjaajamisega väga hästi hakkama.

Kuidas teist liikluskuritegude menetleja sai?

Kuna liiklusvaldkonnaga oli selle ajani tegeldud nii-öelda kõrvalt, taheti see koondada ühte gruppi, kus tegeldaks ainult liiklusega. Ringkonnaprokurör esiti ka tegeles, ent tal tekkisid tervisehäired ja viimaks pidi ta tööst üldse loobuma. Sellega tekkis vaba koht ning mulle tehti ettepanek võtta see liikluseasi enda peale ja ehitada Harjumaal üles töötav liiklusasjade menetlemise süsteem. Mu juhendaja vihjas, et kui tahan kunagi abiprokurörist ringkonnaprokuröriks saada, oleks hea see põnev väljakutse vastu võtta. Võtsingi ja hakkasin 2008. aasta alguses asja arendama.

Kappides ja riiulitel oli selleks ajaks tuhandeid menetlusi, mis polnud tulemust saanud. Olukord oli kaootiline. Selgus, et raskete liikluskuritegude eest pole keegi vangi läinud ega vastavaid karistusi saanud. Eraldi liiklusuurijad asusid menetlema liikluskuritegusid, panime inimesed valvesse. See tähendas seda, et kui toimub avarii, tuleb kohale minna.

Aastaga said tuhandetest toimikutest sajad ja sellest ajast saadik hoidsime menetlusi igakuiselt stabiilselt nii 150 juures. Liiklusega asus siis tegelema neli prokuröri ja koos sai meeletu töö ära tehtud ning selle aasta Harjumaa statistikat vaadates oli sel tööl ka tulemust. Siis tuli konkurss ja 2008. aasta veebruari lõpus sain ringkonnaprokuröriks.

Ehk räägiksite mõnest meeldejäävamast juhtumist.

Esimene tõsisem juhtum oli selline, et politsei pani Pirital tähele, et teletorni juures pole mehel turvavöö kinnitatud. Nissan kihutas politsei eest ära ja eiras peatumismärguannet. Kloostrimetsa kurvis kaldus põgenev juht autoga vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastutuleva autoga, kus oli viieliikmeline pere, kes tuli parajasti teatrist. Keegi küll surma õnneks ei saanud, ent kõik inimesed said üliraskeid vigastusi. Selgus, et põgenik oli taksojuht, kel polnud litsentsi, ta oli ka purjus ja ületas kiirust. Kohus mõistis talle toona šokivangistuse. Tegin kaebuse kõrgema astme kohtusse ja ringkonnakohus mõistis mehele viimaks 2,5 aastat vangistust.

Kuidas te just Saaremaale sattusite?

Olen kasvanud ja koolis käinud Keilas, viimased kümme aastat elanud aga Tallinnas.

Elutee viis mind kokku elu armastusega, kes on Saaremaalt pärit. Hakkasime siin tihedamalt käima ja kui kevadel kuulsime, et Saaremaal hakkab prokurör pensionile minema, siis arutasime, kas kolida siia elama. Esialgu panime selle mõtte kõrvale, aga suvel tulime selle juurde tagasi ja teatasin, et olen kohast huvitatud. Otsustasime, et meid ei hoia Tallinnas otseselt miski kinni ja tulimegi tulema.

Kõige keerulisem oli üürikorteri leidmine. Ametlik üüriturg on üsna olematu, seega panime kuulutuse lehte. Kolme korterit käisime vaatamas ja leidsime endale sobiva, seega läks kõik iseenesest paika. Linna toredust pole ma veel tunda saanud, sest sisseelamine võtab oma aja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 453 korda, sh täna 1)