Inimese rumalus toob ka Eestisse üha uusi võõrliike (9)

Augustis Prantsusmaal Montpellier’s rahvusvahelisel ulukibioloogia kongressil osalenud keskkonna­ameti liigikaitse peaspetsialist Tõnu Talvi rõhutab, et ülemaailmsel looduseuurijate ja looduskasutuse korraldajate kokkusaamisel jäi kõlama ümbritsevas keskkonnas toimuvate muutustega arvestamise ja kohanemise vajadus.

KOOSTÖÖLE: Tõnu Talvi sõnul ei ole looduskaitse enam ammu kitsalt loodusteadlaste pärusmaa, vaid üha enam ka sotsiaalteaduste valdkond.
Maanus Masing


Uute liikide saabumise põhjuste üle arutledes tasub Tõnu Talvi sõnul arvestada, et keskkond meie ümber ei ole püsiv, ta ei ole isegi enam selline, nagu oli 15 või 50 aastat tagasi. Muutumine toimub kogu maailmas pidevalt ning me peame endale sellest aru andma ja sellega kohanema. Ühed muutuste esilekutsujad on kindlasti looduses endas toimivad suured rütmid ja trendid, näiteks kliimamuutused ja sellest tingitud areaalide muutused, mida me näeme lõpuks enda kõrval põllul, linnakeskkonnas, metsas. Teine osa on seotud inimtegevuse muutustega.

Kogu Euroopas ja ka Saaremaal on inimene paljudest maapiirkondadest kadunud ja loodus on niimoodi tühjaks jäänud kohtadele väga kiiresti reageerinud. Vaid ajutiselt asustatud hooneid üritavad kasutusse võtta mägrad, nastikud või sipelgad.

Me püüame taastada ja hooldada poollooduslikke kooslusi, kuigi põllumajanduslikult meil neid enam vaja ei lähe. Kui praegu väärtustatakse pärandkooslusi kitsalt elurikkuse kandjana, siis võib-olla juba lähiajal hakatakse neis üha enam nägema erinevate ökosüsteemi teenuste pakkujat. Tunnustatakse nende olulisi ja asendamatuid majanduslikke väärtusi. “Et ilma puisniitude või rannaniitudeta ei ole meil enam tolmeldajaid, rikkumata vaadet, õhku, vett ja meie elukeskkonna tasakaal kukub kokku. Ning need on juba palju arusaadavamad väärtused,” sõnastab Talvi.

Linn meeldib ka rebastele

Looduses ei ole midagi sellist, mis jääb igavesti harjumuspäraseks ja on jäädavalt raamatusse raiutud, et inimese elukoht on siin ja teistel liikidel jälle kindlasti kusagil mujal. Ja et nii kõik jääbki. Kongressil oli Talvi sõnul väga köitev ettekanne Chicago koiottidest. Tegemist on keskmise suurusega kiskjaga, meie rebase ja šaakali analoogiga uues maailmas. Ja see keskmise suurusega kiskja on kolinud püsivalt suurlinna elama. See on täiesti tavaline, sellega peabki arvestama ja kohanema.

Koiotid elavad Chicago suurlinnas täiesti kõrghoonete vahel. Inimese harjumuspärase mõttemalli järgi on see arusaamatu ja võib kergesti viia mõttele, et need loomad tuleks sealt kõik ära hävitada. See on aga võimatu, isegi nii rikkal ja edukal maal nagu USA. Koiotid elavad suurlinnas, saavad edukalt hakkama ja on kohanenud erineva saagiga. Paljud neist toituvad rohealadel (parkides, muruplatsidel, surnuaedades) looduslikest närilistest, mõned on spetsialiseerunud lemmikloomade toidule, osa sorteerib prügikaste.

Üks näide mitteharjumuspärasest muutusest on hiljuti Eestisse jõudnud šaakal. Selle liigi tulekut ei uskunud esialgu ka spetsialistid, isegi akadeemiline kogukond ei suutnud sellist muutust omaks võtta. Kui esmalt arvati, et šaakal on siia lahti lastud või inimese poolt siia toodud, siis nüüd oleme tema loodusliku rände ja päritolu kindlaks teinud ning selle teadmisega juba harjunud.

Kongressil oli uudse elupaigakasutuse näidetena ettekandeid ka näiteks Itaalia ja Saksamaa linnastunud metssigadest, Poola varestest jt. Ka meil Kuressaares on korduvalt kõne all olnud linnarebased. Ega rebane ei tule linna sellepärast, et tal metsas kitsas on, vaid linnakeskkond on talle mitmes mõttes turvalisem. Linn on vaenlastest vaba ja ka toitu on seal sageli kergem leida. “Ei saa looduse korraldamises-korrastamises võtta kivist hoiakut, kus üks või teine liik elama peaks,” räägib Talvi. Küll aga ei tohiks inimene ebasoovitavatele arengutele mõtlematu tegevusega kaasa aidata.

Kas järgmine on pesukaru?

Kongressil tegi Tõnu Talvi sõnul üks sakslanna väga elegantse ettekande pesukarude elust Saksamaal. Ameerikast Euroopasse võõrliigina inimese sissetoodud pesukaru on siin hästi kohanenud. Kõigesööjana on pesukaru palju plastilisem kui Eestiski elav võõrliik kährik. Tema toidusedelisse mahuvad raiped ja prügikastide sisu, ei ütle see loom ära marjadest ega õuntest, võimalusel püüab ta väikestest vooluveekogudest isegi karbid välja.

Erinevalt teistest keskmise suurusega kiskjatest on pesukarul võime puu otsa ronida. Ta on väga kergesti linnastuv imetajaliik. Teda võib kohata pööningul, kuuris või auto kapoti all. Pesukarud on väga sotsiaalsed loomad ja kahjuks ka levinud lemmikloomad. Saksamaalt on pesukaru meile aina lähemale liikumas. Teda on juba Poolas ja Valgevenes ning võimalik, et ka juba Leedus.

Pesukaru jõudmine Eestisse on tõenäoliselt aja küsimus, kuid see võõrliik oleks Tõnu Talvi hinnangul meie loodusele ja ka inimesele väga kahjulik. “Pesukaru Euroopas on näide, kuidas inimene oma mõtlematusest võib tekitada suure hulga probleeme,” räägib Talvi, kelle sõnul kasutab see kogu Euroopas ohtlike võõrliikide nimekirja kantud imetaja põhja poole liikudes suure tõenäosusega ära nii kliima soojenemist kui ka inimese rumalust.

Palju tähelepanu pöörati teadusüritusel erinevate huvirühmade koostööle looduses esinevate probleemide ennetamisel ja lahendamisel. Tõnu Talvi sõnul ei ole looduskaitse enam ammu kitsalt loodusteadlaste pärusmaa, vaid aina enam ka sotsiaalteaduste valdkond. Üha tavalisem näide on ulukimajandus, kus peaksid koostööd tegema ja lahendusi otsima väga erinevate huvigruppide ja valdkondade esindajad.

Jahipüss ei ole lahendus

Palju räägiti ettekannetes hanelistest, kellest paljud on jahilinnud ja nii meil kui ka mujal sageli ka põllukahjurid. Hanelistega seotud probleemidega tegelemine on palju-palju rohkem kui ainult jahipidamine. Konflikte ei lahenda see, et mingil kitsal alal hakkame neid ainult laskma. Vaja on laialdast rahvusvahelist koostööd. Tuleb arvestada tegevusi ja teavet aladelt, kus nad suvel tundras pesitsevad, ja sealt, kus nad Lääne-Euroopa rannikualadel talvel talvituvad. Ning sinna vahele jäävad siis ka alad ja probleemid sealt, kus nad rände ajal peatuvad. Näiteks Eesti või Saaremaa.

Siin on vaja väga erinevate teadmiste ja valdkondade vahelist koostööd. Jahimehed, linnuökoloogid, loendajad, põllumehed, looduskaitsjad – alles kõikide nende panuse arvestamise järgselt saab nende probleemide lahendamine tulemusteni viia. Intensiivne küttimine ühes kohas ei ole lahendus. Siin nad siis enam tõenäoliselt ei peatu, kuid kuskil mujal kujune koormus palju suuremaks.

Tõnu Talvi tegi ka ise Montpellier’ kongressil suulise ettekande Eesti kogemusest suurkiskjate ja inimese vaheliste konfliktide lahendamisel ning see võeti rohkete küsimuste saatel suure huviga vastu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 422 korda, sh täna 1)