Valge maja lahkumine (3)

Endine Saare KEK-i kontorihoone.
Foto: ARHIIV

Endist Saare KEK-i (kolhoosidevahelise ehituskontori – T. K.) kontorihoonet hüüdis rahvas ka valgeks laevaks. “Selle maja puhul on tegemist linna ühe ilusama majaga, elitaarse hoonega ja ma usun, et nii väärikat ja hea arhitektuuriga maja meil teist polegi,” ütles pärast hoone omandamist 2005. aastal ajakirjanikele Saare Kinnisvara üks osanikke Toomas Tarus.

Nüüd seisab laev juba hulga aastaid oma viimases sadamas . Unustatud ja üleliigne. Kuidas ja miks sai hiilgusest viletsus? Kes oskaks sellele vastata. Ja ega selle teadmisega enam suurt midagi teha olegi.

Täna kogu seda majasaagat meenutades on Saare Kinnisvara OÜ juhatuse liige Tarus kõike muud kui õnnelik. Sellel, et toonased toredad plaanid plaanideks jäidki, on mitmeid põhjusi. “Ideid oli mitmeid ja need kõik olid seotud avaliku teenuse pakkumisega. Meie idee oli ka rajada siia uus tuletõrje- ja politseimaja. Ütleme nii, et oli inimesi, kes olid selle poolt, ka maja arhitekt oli poolt, ka kohalik linnaarhitekt oli poolt ja muinsuskaitse oli poolt. Aga see idee ei teostunud. Sellepärast, et poliitika tuli vahele. Mõned mehed arvasid, et bussijaama juurde, kus maad polegi, on õigem teha,” meenutab Tarus.

Hoone maht, fassaadid ja fuajee tunnistati arhitektuurimälestiseks kultuuriministri käskkirjaga nr 85, 4. märtsist 2005. Põhjust sellise otsuse tegemiseks oli küllaga. Asjatundjad pole kiitusega kitsid.

Kultuurimälestiste riiklikust registrist saame lugeda: “Tegemist on vaheldusrikka plastikaga teadlikult elegantseks skulptuuriks komponeeritud neofunktsionalistliku hoonega, mida peetakse Vene konstruktivismi teemade üheks kaunimaks tõlgenduseks. Kolmekordset lihtsa koridorsüsteemis põhiplaaniga hoonet iseloomustab asjatundlikult tasakaalukas vaheldusrikkus. I korrusel paiknevad läbi kolme korruse avanev fuajee, einelaud ja tööruumid, ülemistel korrustel haldusruumid.

Keskne vestibüül on õhuruumiga läbi kogu maja, ühendab esinduspääsu kõigi ruumigruppidega (ka II ehitusjärjekorda planeeritud, kuid ehitamata jäänud saali ja sööklaga). Eksterjööri mõõdukas liigendus loob skulpturaalse mulje, kompositsiooni rõhtsust toonitab esiküljel konsoolselt eenduv II korrus, mis moodustab III korruse ruumide ees rõdu. Vaheldust loovad mitmekesise rütmikaga avad ja tummseinad. Peavestibüüli ja otsmisi trepikodasid piiravad klaasvitriinid, I korruse otsavestibüüli ümarsein. Peasissepääsu rõhutavad ekraansein ja supergraafika.”

Uhkest majast pole siiski mitte kõik vaimustuses. Ei olnud toona ega ole nüüd. Üks majas töötanud inimene kiidab küll arhitekti: “Tõeliselt andekas inimene.” Kuid lisab samas, et kahjuks pole tal häid mälestusi Lõokese projekteeritud majast ega seal töötatud aastatest. “Minu jaoks oli sellel majal halb aura. Ma ei tundnud ennast selles majas hästi ja tahtsin sealt iga päev minema, ükskõik kuhu.” 1984. aastal lahkuski ta KEK-ist päriselt ega tõstnud KEK-i majja oma jalga enne kui sel suvel oma poja ja lastelaste soovil. “Seepärast ei ole mul sellest majast kahju ja arvan, et ta väärib oma saatust.” Ometi on pea kõik ühel meelel, et selle maja saatus võinuks kujuneda hoopis teistsuguseks.

“Siia on kaalutud nii vanadekodu kui ka hooldekodu rajamist, igasuguste ühiskondlike funktsioonide leidmist on proovitud. Kortereid teha, mida iganes…” räägib Tarus. “2005–2007 olid need aastad, kui sellest majast oleks saanud veel midagi teha. Aga me teame kõik, mis 2007 pihta hakkas – masu.”

Tarus ütleb, et tegelikult on viimase poole aasta jooksul maja vastu siiski huvi tuntud. Ehk siis juba enne, kui meedias hakkasid levima jutud hoone võimalikust lammutamisest. “Tegemist on ju väga hea asukohaga, väga hea krundiga. 1,3 hektarit suure trassi ääres, väga korraliku haljastusega, parkimisvõimalustega – kõik on olemas! Nii hea positsiooniga krunte ei ole palju. Ja meie oleme läbirääkimisteks avatud.

Aarne Vainokivi, praeguse Saare KEK OÜ juhatuse liige võtab Oma Kodu vastu firma praeguses tunduvalt tagasihoidlikumas kontoris Vallimaa tänavas. “Mina tulin Saare KEK-i juhatuse esimeheks 1989 suvel,” ütleb ta. Toona töötas KEK-is natuke alla 1100 inimese. Praegu on palgalehel täiskohaga kaks inimest, veerandkohaga veel neli…

“Ma olin kuus aastat Põlva rajooni TSN täitevkomitee esimees. Otsustasin, et ei taha enam. Seda sai teada kolleeg Ants Tammleht. Mul on nii meeles, see oli keskkomitee pleenumi päeval. Küsis, mis sa teed. Samal päeval oli Rahva Hääles olnud Saare KEK-i juhatuse esimehe otsimise kuulutus. Siis ma Tammlehele ütlesingi, et mina olen omal ajal kolmteist aastat Põlva KEK-i juhataja asetäitjana töötanud, ega te paremat ikka leia kui mina. Nalja pärast ütlesin.

Aga ega Ants jätnud järele, päevade kaupa mõjutas mind, võttis kampa veel tollase ministrite nõukogu esimehe asetäitja Peeter Palu ning siis ma Madlile (Aarne abikaasa Madli-Maarja – T. K.) ükskord ütlesin, et ma lähen vaatan, mis asi see seal on. Nii saigi tuldud.”

Praegu on Aarne selle otsusega igati rahul. “Ma olen elanud Eestimaa kõige ilusamates paikades – 20 aastat Põlvamaal ja nüüd juba 29 aastat Saaremaal. Elus ei kahetse, et siia sai tuldud.”
Sirvime asutuse kaheköitelist kroonikaraamatut, mille on kokku pannud kunagine peainsener Heimar Ausmees. Ajaloolise hetke fotojäädvustus kannab allkirja: “Sügis 1982, valminud on uus tehnotalituse hoone (e. keskkontor) Kalevi tn 10, Kihelkonna jaoskonna juhataja Heini Aste annab üle sümboolse võtme KEK-i juhatajale Maido Sooäärele.”

“Maja ehitamise idee autor oli tolleaegne juhataja Aare Koppel, käiku andmise ajal oli juhataja juba Sooäär,“ meenutab Vainokivi. “Kui Eestis algas erastamine, siis erinevalt paljudest teistest KEK-idest otsustati Saaremaal nii, et kõik jaoskonnad, kõik tootmisüksused läksid eraldi, moodustasid oma firmad. Mingi osa keskkontori rahvast ja inseneridest jäi veel Saare KEK-i nime alla. Nii suure hoone järele puudus nüüd igasugune vajadus.

Oli selge, et see tuleb kellelegi üle anda või ära müüa. Tollal hakkas KEK ehitama uut san-epidjaama (sanitaar-epidemioloogiajaam, tervisekaitseinspektsiooni eelkäija – T. K.), millest oli vist ainult vundament valmis. Ütlesin Tarusele (Toivo Tarus, Pärnu tervisekaitsetalituse Saaremaa osakonna juhataja aastani 2002 – T. K.), et milleks seda uut maja, ostku riik see meie kontor ära.

Ta oli sellest mõttest äärmiselt vaimustatud. Nii toimuski. See osteti meie käest väga odava hinnaga, ostjaks olid tervishoiuministeerium ja keskkonnaministeeriumi allasutused. Sinna tulid keskkonnainspektsioon, biosfääri kaitseala keskus.

See maja toimis hulk aastaid. Kahjuks tekkis kellelgi vist mõte, et see on nii hea maja, et seda ei pea remontima, seda ei pea korras hoidma. Ja tulemus on käes. Edasi müüs maja juba riik.”

Väärikas maja nõudis ka vastavat haljastust. “Maja ümbrus oli väga hästi hoolitsetud,” meenutab Vainokivi. “Kõike seda tänu ühele inimesele – Oili Lipule.”

Enn Rettau ütleb, et haljastusele pani aluse Valli Grünthal. “Haruldane inimene, kes tegi oma tööd täie tõsiduse ja südametunnistusega.”

Rettau ise läks KEK-i tööle 1. aprillil 1983. Kuupäevale vaatamata oli asi naljast kaugel. “Toona oli see vastava organi otsus ja vastu vaielda polnud midagi, kas lähed KEK-i või kaotad ka vana koha, tollal olid karmid ütlemised,” vihjab ta Jüri Räimele, kes oli siis Kingissepa rajooni TSN täitevkomitee esimees. “Suurhansuga oleks saanud veel natuke leebemalt asju ajada, aga Räimega mitte.”

Rettau tunnistab, et ega see ametivahetus talle väga meeldinud. “Mul oli Varma (ETKVL-i tööstuskombinaat, mida Rettau juhtis,– T. K.) nii hästi korda tehtud! Ma ei tahtnud sealt ära minna. Tänu õlletööstusele Varmat tunti ja mind tunti, oleks ma betoonitehase ehitanud, poleks mind keegi tundnud. Ega ma ei nuta midagi taga, mis on olnud, see on olnud. See oli huvitav aeg. KEK-is olid väga tublid inimesed, kahe inseneri, Peeter Oopkauba ja Tõnu Toompuu, ees kohe müts maha!”

Idee poolest oleks maja pidanud saama kolm korda suurem, kui me praegu näeme. Teine järk pidi olema sööklahoone – juba teisel pool Tehnika tänavat – ja kolmas spordikompleks. “See oli ebareaalne,” ütleb Rettau. “Kontori jaoks eraldi sööklat ehitada polnud mõtet.” Toona ehitasid kõik KEK-id üle Eesti endale uhked majad. Enamikul neist on tänapäeval uued funktsioonid. Kõige kurvemini ongi läinud meie “valgel laeval”.

Majast rääkides ütleb Rettau, et oma aja kohta oli see ikka ilus hoone, kuigi toonast ehitusmaterjalide kvaliteeti arvestades problemaatiline. Viimati käis Rettau oma kunagist töökohta vaatamas suvel paar aastat tagasi. “Kurvas seisus oli… Ega sellest enam muud saa kui killustikku.” Ometi on ta veendunud, et asjade selline käik ei olnud paratamatus.

“Minu arvates oleks sinna võinud teha ühe autosalongi, müügi- ja remondikoha. Alla fuajeesse oleks mahtunud oma kümmekond autot sisse. Seal Ringtee ääres oleks see olnud päris asjalik. Teise võimalusena oleks sinna sobinud tuletõrje- ja politseikeskus. Õige aeg lasti mööda. Praegu ei osta seda enam mitte keegi.”

Majas ringi jalutades meenub kampaania “Tee oma kingitus Eestile!”. Võib-olla teekski, aga nagu seesama maja ja veel paljud teised samamoodi unustatud hooned näitavad, ei oska juubilar kingituseks saadud asju hoida ega hinnata.

Jäägu siis seekord…


KOMMENTAAR

MARIKA LÕUKE, arhitekt

Valmimise ajal oli hoone kahtlemata põnev ja modernne, mis inspireeris teid just sellist lahendust looma?

Ma ei mäleta täpselt, kuid ilmselt oli hoone ehitusala ka siis projekteerimistingimustega määratletud. Suhteliselt lage tööstusmaastik oma kraanade ja muu ehitusatribuutikaga ning pikk maanteeäärne krunt oli ja on minu jaoks igati inspireeriv aines arhitektuurse objekti loomiseks. Pikk, lineaarse ehitusmahuga valge, natuke laeva meenutav hoone on loodud kui kahepoolne masinlik kehand, mis ühelt poolt saadaks maanteel liikuvaid autosid ja teiselt poolt mõjuks kui valge villa kõrkjapõllul.

Mida peate hoone juures kõige õnnestunumaks lahenduseks?

Ma olen tulemusega igati rahul ja loen lahendust tervikuna õnnestunuks, eriti veel omaaegseid ehitusvõimalusi arvestades.
Millest see tuleb, et hoone arhitektuur mõjub nüüdisaegselt veel tänaselgi päeval?
Hoonete arhitektuuri ajas püsimine on olnud minu loomingu lahutamatu eesmärk tänapäevani. Lihtsus ja minimalistlik arhitektuur on see, mida mina isiklikult püüan saavutada, seda muidugi kohalikku konteksti arvestades. Trendiarhitektuuri tuleb küll tunda, kuid sellesse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult ja mitte liiga suure vaimustusega.

RITA PEIRUMAA, Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor

Kui novaatorlik, heas mõttes arhitektuur, oli hoone oma valmimise ajal?

Kindlasti oli tegu silmatorkavalt novaatorliku hoonega tolle aja Kuressaares. 1970-ndatel aastatel neofunktsionalismi laineharjal valminud hoone arhitekti on Marika Lõoke, kes oli üks tollal areenile tulnud noortest ERKI lõpetanud arhitektidest. Noorte sõnum oli, et arhitektuur on kunst. Ja nagu Mart Kalm ütleb, et ajal, mil arhitektuur oli devalveerunud ehitamise ripats, mõjus see teravalt. KEK-i maja oli teadlikult komponeeritud elegantseks skulptuuriks.

Kui palju kõnetab ta täna? Sõltumata oma nukrast hetkeseisust?

Hoone ei ole oma mõju kaotanud, pigem vastupidi. Tegu on terviklikult säilinud ehitisega ja Eesti kontekstis silmapaistva neofunktsionalismi näitega.

Kas teie hinnangul on veel võimalik või mõtet hoonet päästa?

Päästa on alati võimalik. Kahju ainult, et puuduva hoolduse tõttu on korrastamise hind aina kasvanud.

MAIT-VÄINU SOOÄÄR, Saare KEK-i juhataja 1981–1983

1970. aastatel oli Eestis kaks suurt ehitussüsteemi. Riiklikud ehitusorganisatsioonid (ehitustrustid, MEK-id), mis allusid otse või kaudselt ehitusministeeriumile, ja kolhoosidevahelised ehitusorganisatsioonid (KEK-id), mis töötasid kooperatiivsetel alustel ja mille omanikud tänapäeva mõistes pidid olema kolhoosid. Riiklikud ehitusettevõtted ehitasid peamiselt riiklike plaanide järgi linnades ja maal sovhoosides, kolhoosidevahelised kolhoosides.
KEK-id olid teatud mõttes vabamad. Olgugi et ka neile olid kehtestatud plaanid, ei olnud neile riigi poolt peale surutud selliseid plaanilisi näitajaid kui riiklikele ehitusettevõtetele.

Määrav oli, et neil ei olnud palgafond nii limiteeritud. Vabam majandamine andis tõuke arenguks ja 1970. aastatel algas Eestis kolhooside ehituskontorite (KEK-ide) tormiline areng.

Saaremaal sel ajal ehitus kiratses, vajadused ehitiste järele olid rajoonis suuremad, kui ehitusorganisatsioonid suutsid pakkuda. Riiklik ehitusfirma Kingissepa MEK ei olnud suuteline rajooni ehitusvajadusi rahuldama. Rajooni juhid olid otsustanud kunagi 1960. aastate alguses Saaremaal KEK-i likvideerida ja kümnendi lõpus taas asutada, kuid erilist arengut sellel ettevõtmisel ei olnud.

1976. aastal tegi tolleaegne rajooni juhtkond ehitusasjades järjekordse pöörde valel ajal ja vales suunas. Soovimata või oskamata analüüsida ehitusfirma plaani mittetäitmise tegelikke põhjusi, otsustati suur MEK likvideerida ja ühendada väikese Saare KEK-iga. Käsu korras kokku liidetud kahes ettevõttes töötas tol ajal üle 900 inimese.

Vastloodud ettevõtte osakonnad töötasid Kingissepa linnas erinevates kohtades: keskkontor kesklinnas, ehitusjaoskonnad mitmes kohas linnas, Sikassaares ja Orissaares, tootmisbaas Pikal tänaval, mehhaniseerimisbaas Sikassaares ja varustus-komplekteerimisosakond Kalevi tänaval.
1978. aastal kutsusid rajooni juhid Tallinnast saarele tagasi seal puidutöötlemise tehase direktorina tööle asunud Aare Koppeli, MEK-i tootmis- ja komplekteerimisosakonna endise juhataja. Ta valiti Saare KEK-i uueks juhatuse esimeheks. Energilise ja ettevõtliku mehena alustas ta KEK-i kui suure ehitusfirma struktuuri ülesehitamisega. Ühe esimese asjana plaanis ta KEK-i juhtimise viimist ühte asukohta.

Koostati KEK-i arengu generaalplaan ja selle plaani järgi pidi tulevikus välja arendatama kaks piirkonda: üks Ringtee äärde rajatava keskkontori, varustus-komplekteerimise ja tootmise piirkond, teine Sikassaares asuv mehhaniseerimise baasi piirkond.

Mandri-Eesti KEK-id ehitasid enda tarvis jõudsalt. Neil valmisid uued kontorihooned Tartus, Pärnus, Jõgeval, Haapsalus, Raplas ja mujal. Aare Koppel arvas, et ega me neist kehvemad ole, ning juhataja asetäitja Sulev Sigus sai käsu alustada uue ja teistest uhkema kontorihoone projekteerimist ja ehitamist.

Esimese etapina pidi valmis saama Ringtee-äärne kontoriosa, kuhu saaksid kokku kolida kõik mööda linna laiali olevad ehitusjaoskonnad. Teise etapina pidi Kalevi tänava poole kerkima saaliosa. Tehnika tänav pidi muutuma tupiktänavaks. Saal pidi tulema selline, et seda saaks kasutada nii sportlaste treeninguteks kui ka võistlusteks, aga samuti isetegevuslaste proovide ja kontsertide korraldamise ning suurte koosolekute pidamise paigana.

Nendel aastatel oli Saare KEK-i spordi- ja kultuurielu aktiivne. Tegutsesid laulu-, tantsu- ja muud meelelahutuslikud ringid, aga prooviruume ei olnud. Ainuke koht oli Torni tänava ühiselamu kelder, aga sinna kõik ei mahtunud. Rahvas vajas kohta, kus koos olla, koos käia ja koos vaba aega veeta.

Hoone projekt telliti EKE Projektist ja arhitektiks sai noor ja andekas arhitekt Marika Lõoke. Tegelikult oli hoone projekteerimise ajal Marika ja Aare vahel üsna hea teineteisemõistmine. Aare Koppel lubas kõik Marika ideed ellu viia.

Ka tänapäeva mõistes oli noore arhitekti nägemus hoonest ambitsioonikas: läbi korruste aatrium, valguse ja varjude mäng, duširuumi, tagatoa ja nõupidamiste ruumiga ühendatud väikese saali suurune juhataja kabinetikompleks, alumiiniumraamidega vertikaalsed ja kaldaknad, alumiiniumprofiilidest ripplaed, disainvalgustid, marmortrepid, väärisvineeriga kaetud siseuksed, KEK-i struktuuriga läbimõeldud ruumipaigutus, ümbruse elegantne heakorrastus.

See kõik nõudis aga raha. Palju raha. Aruannetes ja paberil töötas Saare KEK neil aastatel minimaalse kasumiga, kuid tegelikult töötati kahjumiga, seda oskuslikult varjates. Objektid olid sellised, kus kasumi teenimine oli pea võimatu.

Selleaegsed KEK-i varustajad olid tublid. Nad kõik töötasid selle nimel, et ehitatav hoone näeks välja selline, nagu arhitekt seda näha soovis. Marmor, alumiinium, glasuurplaadid, väärisvineeruksed ja palju muud, tollel ajal ülidefitsiitset ehitusmaterjali saadi kätte ja toimetati objektile Tuuliku õlle, Borodino leiva, soolasiia, suitsuangerja pakikeste ja muidugi varustajate endi tervise hinnaga (na zdorovje!) kõikjalt üle suure kodumaa avaruste. Kogu maja sisustati tol ajal Eestis toodetud parima mööbliga.

Esialgsete plaanide järgi pidi uus kontorihoone valmima 1981. aasta sügisel, kuid finantsraskuste tõttu lükkus see edasi. 1982. aastal õnnestus pangalaen riigipangas refinantseerida ja objekti esimene osa ehk siis kontorihoone lõpuni valmis ehitada. Maja avamine toimus 1982. aasta novembrikuu esimestel päevadel.

Õnneks mõni päev enne Brežnevi surma, seega õnnestus avapidu korralikult maha pidada.

Uues majas tundsid end kõige paremini isetegevuslased, nüüd sai fuajee kivipõrandal tantsida ja treppidel lauluharjutusi teha. Nii päeval kui ka õhtul töötas esimesel korrusel baar, kus sai napsu võtta, kohvi juua ja värskelt küpsetatud saiakesi süüa. Ametiühingu komiteel olid ruumid, kus korraldada koosolekuid ja ühisistumisi.

Menukad olid peoõhtud, kuhu kutsuti esinema kuulsaid ja vähemkuulsaid artiste nii Saaremaalt kui ka mandrilt.

Ega uus maja kõikidele meeldinud. Ehitusjaoskonnad, kes olid harjunud iseseisvusega ülemustest kaugel, ei olnud uude kontorisse ülemuste silma alla kokkukolimise üle sugugi rõõmsad ja näitasid oma vastuseisu ning lõpuks ei kolinudki sinna.

Üsna pea hakkasid välja tulema uue hoone ehitusvead. Alumiiniumist aknaraamid olid “vene töö”. Akende klaasitihendid ja hoone temperatuurivuuk vett ei pidanud ega saanudki pidama. Mööda siseseinu valgus alla kondensvesi, sest konstruktsioonide soojustamine oli sel ajal vähetuntud. Seinte ja lagede viimistlus hakkas riknema. Talvel oli probleeme küttega. Linna soojusvõrk hooneni ei ulatunud.
Juba esimesest päevast hakkas uus maja kahjumit tootma. Selle ülalpidamine käis ehitusettevõttele üle jõu.

Tänapäeval on selle hoone saatus sarnane paljude teiste, juba tolle aja mõistes suurushullustuse tulemusel ehitatud mõttetute objektide omaga. Ta asub linna tööstuspiirkonnas, tal puudub funktsioon tänapäeva mõistes, tema rekonstrueerimine on kallim kui uue ehitamine ning ainult arhitektuurse nostalgia rahuldamiseks ei ole keegi nõus kulutusi tegema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 810 korda, sh täna 4)