Kired kunstivõistluse ümber: kes on õigem saarlane? (12)

Graafik Külliki Järvila arvates peaks Saaremaa kunstivõistluse statuut tagama selle, et “suvitajate” asemel tunnustataks stipendiumiga just kohalikke taidureid. Võistluse korraldajad on teist meelt.

ÜHEL NÕUL: Žürisse kuulunud (vasakult) Lii Pihl, Reet Truuväärt,
Olavi Pesti ja Heli Jalakas langetasid otsuse vastavalt statuudile.
IRINA MÄGI


Pärast Sirje Eelma kuulutamist tänavuse kunstivõistluse stipendiaadiks kirjutas Järvila kohalikule kunstirahvale kirja, milles meenutas, et pärast eelmist võistlust otsustati, et järgmine tuleb ainult Saaremaa kunstnikele. Ometi võimaldas statuut osaleda kõigil kunstnikel, kes on Saaremaaga mingil moel seotud. “Aga kes poleks. Kui nii, siis oleks pidanud ka ausalt nimetama seda võistlust ülevabariigiliseks,” pahandas tunnustatud graafik.

Järvila lisas, et vaadates kaht äramärgitud noort andekat kohalikku kunstnikku (Kadi Grass ja Sander Raudsepp – toim) ja teades nende töid, on tal piinlik, et stipendiumiraha jälle Saaremaalt välja rändas. Tuletame siinkohal meelde, et konkursi võidutööks tunnistati Sirje Eelma graafiline teos “Veeringe”. “Omadele tehti ära omadega. Ma olen tõesti tüdinud sellest vassimisest-valetamisest-hämamisest-ükskõiksusest. Järgmine kord nimetage seda võistlust nii, nagu see on, mitte aga ümbernurgatehtega,” leidis graafik.

Saarte Häälega vesteldes tõdes Külliki Järvila, et võistluse võitnud Sirje Eelma on teise kaliibriga inimene. Kui tema tuleb, siis ta võidab nagunii, kuna ta on nii professionaalne ja oskab ka teemat valida, mis hindajaid kõnetab. “Kadi Grass ja Sander Raudsepp – nende tööd on ka väga tugevad. Aga nemad teevad tööd just siin, Saaremaa pinnal. See otsus oli ebaõiglane, aga see oli žürii teha,” sõnas Järvila. Ta lisas, et küsimus taandub otsustajate südametunnistusele, sellele, mida nemad asjast arvavad ja milliseid väärtusi hindavad. “Ma kujutan ette, et järgmine kord pooled tänavused osalejad konkursile ei tule, kuna pole mõtet,” nentis Järvila.

Kokkuvõttes peaks võistluse statuut Järvila sõnul tagama vähemasti selle, et stipendiumiraha läheks kohalikele kunstnikele. Ja žürii koosseis vajaks tema hinnangul samuti värskendamist.

Kuressaare Raegalerii direktor Lii Pihl ütles, et kui keegi “vassib ja hämab”, siis teeb seda Külliki ise, sest ta ei viibinud ei žürii kokkuvõtete tegemise üritusel 20. oktoobril Raegaleriis ega olnud ka näinud Sirje Eelma tööd, aga kritiseerimiseks leiab põhjust ja veel selliste väljenditega.

“Miks ta küll arvab, et meie kõik žürii liikmed oleme tema ja saarlastest autorite vastu? Veel ühes vastulauses lisab Külliki Järvila põhjenduse, miks ta üldse alustas sõnavõtmist: “… žüriisse oleks pidanud kuuluma ka üks “pärissaarlane”.” Kui hulluks saab selle asjaga minna? Kas sündimine Saaremaal teeb kedagi teistest paremaks, selline lahterdamine on kõigi siin elavate (mujal sündinute) solvamine ning annab väljapoole Saaremaad meie rahvast väga halva kuvandi,” tõdes Pihl.

Esimest aastat žüriis osalenud Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti tõdes, et kadunud on selgelt eristatav vahe harrastajate ja professionaalide vahel ning saarlasi elab igal pool maailmas, nii mõnigi suvesaarlane on aga rohkem saarlane kui pärissaarlased. Ta lisas, et igasuguse võistluse eesmärk on ikkagi välja selgitada parim; otsustajad ei saa sel puhul lähtuda muudest põhimõtetest.


Lii Pihla kiri kunstinõukogule

Tere, kunstinõukogu liikmed, sh ka Külliki!

Edastan mureliku osavõtja, Külliki Järvila kirja, mille ta saatis teistele osalejatele. On kurb tõdeda, et kunstinõukogu poolt pikalt ettevalmistatud võistluse statuut saab sellise vastukaja ja veel meie oma kunstinõukogu liikme poolt.

Kas me siis ei teinudki seda statuuti koos? Miks ei tulnud koostamise perioodil sellist ettepanekut kelleltki, et pöördume tagasi à la 1983. aasta võistluse juurde? Tundub ka nii, et paljud osalejad ei oska lähteülesannet lugeda ning tõlgendavad seda meelevaldselt (oli veel üks kiri). Mulle sugugi ei meeldi see nn rusikatega vehkimine peale sündmust, aga küsiksin teie kõigi kunstinõukogu liikmete arvamust, kas see vajaks meie esindaja või žürii liikmete ühist vastust. Minu meelest sai näituse avamisel otsust põhjendatud. Oli ju statuudis selgesõnaliselt kirjas, et “Osaleda võivad kõik Saaremaaga seotud kunstnikud”.

Kui võitja taustast rääkida, siis Sirje Eelma on üle 30 aasta omanud maatükki Saaremaal, maksnud maamaksu ja ehitanud üles maakodu Saarekülas ning peab Saaremaad oma teiseks koduks.
Minu arvamus on, et žürii arvamust ei usaldata ning tööd nägemata ja võitja tausta teadmata tehakse liiga stipendiumi saajale. Paluks kaasamõtlemist!

Lii Pihl


KOMMENTAAR

Lokaalse iseloomuga kunstivõistluste korraldamine on muutunud keeruliseks, kuna nüüdses ühiskonnas on oma tähtsuse kaotanud kaks omaaegset väga olulist dokumenti – tööraamat ja sissekirjutus (passis).

Kadunud on selgelt eristatav vahe harrastajate ja professionaalide vahel ning saarlasi elab igal pool maailmas, nii mõnigi suvesaarlane on aga rohkem saarlane kui pärissaarlased.

Saaremaa kunstiteoste hiljuti lõppenud võistluse eesmärk oli “Saaremaa kunstnike loometegevuse elavdamine ja tunnustamine” ning osaleda võisid “kõik Saaremaaga seotud kunstnikud, loomingulised ühendused ja kunstiharrastusega tegelevad noored alates 18. eluaastast”.

Väga raske on mõõta, kumb on näiteks rohkem saarlane, kas Kuressaares sündinud, kuid Berliinis resideeriv Ivar Kaasik, või umbes pool aega Laimjalas elav ning omal ajal mastaapseid Kuressaare Kunstisuvesid korraldanud Sirje Eelma. Nüüdse võistluse žürii poolt esile tõstetud noorkunstnik Kadi Grass elab ja töötab aga kuuldavasti suure osa ajast hoopis Kanadas. Hiljuti lõppenud kunstivõistluse statuuti arutati põhjalikult ja laiapõhjaliselt, võimalus sõna sekka öelda oli ka võistluse žürii (üllatavaltki üksmeelse) otsuse vastu protesteerijail.

Igasuguse võistluse eesmärk on ikkagi välja selgitada parim. Otsustajad ei saa sel puhul lähtuda sotsiaalsetest (materiaalne toetamine; “raha ei tohi “Saaremaalt välja [!] rännata”), pedagoogilistest (noorte ergutamine), emotsionaalsetest (austus “kohalike” vastu), geograafilistest (töö on valminud Saaremaa pühal pinnal) vms sellistest printsiipidest. Žürii värskendamise kohta ei oska ma midagi öelda, sest võtsin sellise erialakomisjoni tööst osa esmakordselt. Nautisin seal toimunud arutelu sisukust, objektiivsust, mitmekülgsust ja demokraatlikku konsensuseni jõudmist.

Olavi Pesti


Kuidas määratleda kohalikku kunstnikku?

Sain aru, et Küllike Järvila mure oli: esiteks, et raha peaks saarele jääma, ja teiseks määratleda täpselt, kui kitsale ringile see näitus korraldada. Juba ammusest ajast suvitab Saaremaal palju tunnustatud eesti kunstnikke ja see seab ebavõrdsesse olukorda päris kohalikud tegijad, eriti profaanid. Samas aga, kui teha näitus ainult aastaringselt kohapeal elavate kunstnike töödest, on oht, et nn kohaliku kunsti areng võib seisma jääda, nähtus, mida kitsasse ringi kapseldumine tavaliselt kaasa toob. Kuidas määratleda kohalikku kunstnikku? Inimesed, kes on oma elu sidunud Saaremaaga, aga aastaringselt siin ei ela – kas nad on nagu kohalikud või pole ka? Kas Saaremaa inimene, kes erinevatel põhjustel aastaid mandril töötab või ka pikad perioodid Soomes, on enam kohalik või pole? Kunstnikena oleme kunsti õppinud ju kõik kas Tallinnas või Tartus, mitte saarel. Minu meelest on Eesti liialt väike, et karmi vahet teha, eriti, mis puudutab loomingut.

Enese puhul võin öelda, et olen olnud 30 aastat suvesaarlane, aga nüüd viimased viis on olnud võimalik elada saarel aasta ringi, sest leivateenimine Tallinnaga enam ei seo. Olen Saaremaad alati armastanud ja maalin põhiliselt vaid Saaremaa maastikke, teen näitusi oma ümbruse rahvamajades ja mujalgi, olen läbi viinud kunstikursusi Loona mõisas ja seal ka oma töid pidevalt eksponeerinud.

Armastan seda maanurka, aga kas see, et ma oma talusse sisse kirjutatud pole, välistaks minu osalemise edaspidi saare kunstnike näitustel? Minu meelest teeb saare kunstnikuks see, et ta kohapealsest loodusest ja oludest pidevat inspiratsiooni saab, siin loovalt töötab ja omab ka elamiskohta, ateljeed. See välistaks edaspidi ka Saaremaa kunstnike hirmu, et tuleb “kuskilt” mõni ja pakub oma vägevat tööd ja saab raha veel pealekauba.

Mõni sõna ka näituse tasemest: see oli üsna ebaühtlane, aga sellest pole lugu, hea on, kui on võrdlust ja see paneb ka oma töödesse kriitilisemalt suhtuma. Muidugi tuleks kohalikku kunsti toetada! Viga oli vist selles, et oli ainult üks suur preemia (ja see läks professionaalile, keda ei peeta kohalikuks). Kui Saaremaa tahaks oma kunstnikke toetada, võiks edaspidi olla mitmeid, ka väiksemaid preemiaid, kasvõi asutustelt – ma ei usu, et saare ettevõtjad nii vaesed on, ja kulukski äriinimesi kunstile natuke lähemale juhatada! See on ainult organiseerimise ja reklaami küsimus.

Siiri Tall,
Saaremaal elav ja töötav akvarellist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 209 korda, sh täna 1)