SAVIST SÜNDINUD ILU

Liivalt läbi Kuivastu poole sõites on kõik kindlasti märganud paremal pool teed betoonkividest (sarnast materjali on kasutatud paljude Muhu hoonete ehitamisel, tuntud ka Nopsa kivi nime all – T. K.) laotud müüri, kuid paljud kindlasti ei tea, et see polegi ainult omamoodi kiviaed, vaid maja sein.

Pildistamise jaoks treitud kausi eluiga jäi üürikeseks. Seekord oli tulemusest olulisem protsess.
Maanus Masing

Teepinnast oluliselt madalamalt hoovialalt avaneb hoopis teine vaade. See ongi pikk maja, kus kunagi on hoitud õunu ja muud majatarbelist kraami. Hulga aastaid seisis see kõik laokil ja mahajäetuna. Tänavu suvel jõudsid kätte paremad päevad ja osas sellest kummalisest hoonest avas uksed savikoda. Vaatamata noorusele juba tuntust ja tunnustust kogunud keraamik Risto Ränk on näinud ränka vaeva, et ruumid kasutamis- ja töötamiskõlbulikuks ehitada. Nüüd on savikoda valmis või peaaegu valmis.

Hoovi peal on pooleli puupõletusahi. 500 tellist on veel puudu, kokku läheb neid ahju tarbeks 2000. Euro viiskümmend maksab üks…

“Siin hakkan tegema puupõletuskeraamikat, mis on paraku kadumakippuv oskus. See on äge, see on minu teema. Pakin asjad ahju ja kütan umbes 40 tundi järjest. Ligi kuus kanti puid läheb ühe põletusega ja sellest samast ahjus lendlevast puutuhast tekib esemele glasuur. Kui sa oled oma ahju tundma õppinud, saab ka protsessi suunata nii, et tulemus tuleks enam-vähem nii, nagu sa tahad. Aga loodus mängib väga palju kaasa, kust poolt on tuul, milline on õhuniiskus. Juhuslikkust jääb palju,” räägib Risto.

Keraamika on Ristot huvitanud juba lapsest saati. “Sellest ajast peale, kui hakkasin saama taskuraha, ostsin ainult tasse, kausse. Mul on neid terve pööning täis. Kui ma läksin Kuressaare ametikooli lahtiste uste päevale ja nägin seal keraamikaklassi, teadsin kohe – sinna ma lähen! Ei olnud üldse küsimust ka. Maila (Maila Juns-Veldre, ametikooli disaini õppesuuna juhtõpetaja – T. K.) võttis mind suure hurraaga vastu, olin ainuke poiss kursusel. Teisel kursusel sai tehtud õpilasfirma ja juba siis sain aru, et sellega on ikkagi võimalik ära elada. Kui teha piisavalt kiiresti, piisavalt hästi.”

Saviga on Risto tegelenud nüüdseks juba kümme aastat. Seni töötas ta kodus keldris, aga sellel on omad head ja vead, tööl käia on küll ligidal, aga kõikvõimalikke segavaid momente on selle võrra jälle rohkem. Valida oli kas kolida savikoda linna või siis Muhusse. “Helistasin kõigepealt Muhku, tundus nagu õigem. Härra vallavanem võttis mind auto peale ja sõitsime kõik tühjad hooned läbi. See maja siin oli päris halvas seisus, katus sisse kukkunud, ainult kivimüürid olid põhimõtteliselt, aga vallavanem arvas, et just siin võiksid olla käsitöökojad. Tööd oleks muidugi palju, enne kui sellest asja saab. Mina vastasin, et olen nõus seda tööd tegema. Koht on ju Liiva keskuses ja kuna kogu krundi rendile võtnud Kalev (ettevõtja Kalev Raidjõe – T. K.) oli nõus tegema teise poole ja mina olin siis ka nõus investeerima. Ma ei lootnudki, et ma kõik selle suvega valmis saan.”

Tööd oli tõesti palju ja kevadest peale müttas Risto sisuliselt üksi. Käsitöölisel pole ka kunagi vaba raha ülearu palju. Valatud on uus põrand, seinad soojustatud ja ehitatud uus katus. Puuduva osa katusekividest, mis olevat veel kunagi siin Liival tehtud, “laenas” üks krundil asuv kõrvalhoone. Nüüd näeb savikoja katus välja just nagu päris alguses.

Kõik tooted on Risto looming algusest lõpuni. “Kui sa oled juba sellest pehmest savist midagi valmis saanud, siis hiljem veel kedagi teist sinna kallale lasta on minu puhul väga raske. Seepärast ei tule mulle kunagi kindlasti siia ka mõnda n-ö töölist, kes mingeid minu tehtud asju edasi teeb,” arvab Risto. “Mul on hea graafikukäega õde, kes mind vahel mingite suurte tellimuste juures aitab. Teda ma usaldan. Kavandi joonistamise faasi minul ei ole. Mul on juba see visioon olemas, kui ma savitüki kätte võtan. Oma peas ma tean, milline see lõpptulemus ahjust välja tuleb. Käelist tegevust on lihtsam õppida. Aega läks, et see tulemus tuleks tõesti selline, nagu algselt plaanitud – kõik need keemilised protsessid, mis ahjus toimuvad, millest sõltub värv, toon, glasuur ja kogu tulemus, selle saavutamine võtab aega. See on nagu jõuluhommik, kui vaatad kingitusi – mis sealt ahjust siis välja tuli.”

Uurin, kas kõigil neil kannudel-tassidel-kaussidel on oma nimi ka või vähemalt number, mida teaks otsida või küsida. Selgub, et polegi. Näiteks kausside suuruse määrab ära savi kogus – pool kilo Saksamaalt pärit kvaliteetsavi. Kohalik kõlbavat heal juhul tellisteks.

Savikoja avamisest on möödas paar kuud ja suurt reklaami teha pole vaja olnud. “Suve lõpul on käinud nii palju inimesi, et mul said riiulid vahepeal päris tühjaks. Põhiline panus on tehtud järgmisele suvele,” märgib Risto. Reaalsus on see, et 80% tuleb arvestada sellega, mida potentsiaalne ostja tahab ja ainult ülejäänud 20 % osas saab teha seda, mida hing päriselt ihkab.

Igal juhul arvab Risto Ränk, et keraamikuamet ei ole miski ränk töö…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 234 korda, sh täna 1)