MULJE: Armastuses pole maske?

4. novembril Kuressaare Linnateatris esietendunud Matteo Spiazzi “Persona” manipuleerib inimeste võetud rollide, varjatud tunnete, ootuste ja lootuse(tuse)ga.

Spiazzi maskiteater toob Kuressaare lavale tavapärasest erineva teatrikeele, milles suur kaal liikumisel, žestidel ning nende vahele jäävatel (rohkem või vähem kandvatel) pausidel. Lavastust iseloomustabki dünaamilisus, kuigi mõnes kohas kadus vaatamata hoogsale ja katkematule liikumisele etenduse enese tempo. Asi oli selge, lugu võinuks rutem edasi minna.

“Personas” puuduvat (kuuldavat) teksti asendavad nutiseadmed, mille funktsioonid ja kasutusvõtted on piisavalt kõnekad. Vähemasti sellele osale publikust, kes end nutimaailmas on jõudnud sisse seada. Sealjuures on tähendusrikas, et tummad tekstsõnumid annavad endast alati märku häälega.

Selle taustal võib tavalise, paberile kantud ja ümbrikusse pistetud kirja saabumine mõjuda ehk anakronismina, kuid tegelikult annab see loole hoopis täiendava mõõtme. Vaatajal tekib kindlasti küsimus – kellelt ja millise sisuga? Ametlik? Isiklik? Rõõmustav? Kurvastav? Võimalusi on palju, kunagine laulusõna ütleb ju isegi, et “kiri tulla võib ka mulla alt…”. Igal juhul edasist muutev. Nii nagu eelmainit nutiseadmete sõnumidki.

Maskides näitlejad ei ole laval siiski nukud ega multifilmitegelased, vaid arenevad karakterid. Ja nii mõnegi vaataja jaoks ehk hea maitse piiril balansseerinud lavastuslikud võtted markeerivad nende arengut või ka selle puudumist.

Spiazzi paiskab õhku hääletuid küsimusi, millele vastuse peavad leidma vaatajad. Lavastaja paistab teadvat, et lähedus paneb sageli, kuigi mitte alati, maskid langema, kuid maski langetamine ei pruugi samas tagada ihaldatud läheduse saavutamist. See sai selgeks sõnadetagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)