Oitme, Võlupe ja Randküla jõe süvendamine toob kala merre (9)

Kalandusteadlane Markus Vetemaa ütles Saare maavalitsuses peetud mereala planeerimise seminaril, et Saaremaa kalavarude parandamiseks tuleb korda teha Oitme, Võlupe ja Randküla jõesuue ning ajada lahti ajalooline kraav Pilguse lahes.

TEADLASTEGA PÄRI: Koos abikaasaga kalavetel käiv Evi Männik on kindel, et Oitme jõe suudme avamine mõjuks kalavarudele soodsalt.
Maanus Masing


“Kui suurem osa tähtsatest koelmualadest hakkab kinni jääma, siis on selge, et kala jääb vähemaks,” põhjendas Markus Vetemaa oma üleskutset Saarte Häälele.

Hädasti vajab remonti Võlupe jõgi, mis on kõige vägevam haugijõgi Saaremaa põhjaküljel. Selle jõe probleem on Järveküla järve suunduv kalatrepp, mis funktsioneerib nii lollisti, et kaladel pole sinna lihtsalt asja.

Väga tihedalt on roostikku täis kasvanud Võlupe jõe naabruses asuv Oitme oja suue, kuhu kalad kuidagi enam sisse ei pääse. Oitme puhastamisel hakkaks Vetemaa sõnul taas funktsioneerima üks jõgi, mis kunagi on andnud haugi, aga praegu ei anna seda üldse.

Halb on olukord ka Randküla jõe suudmega. “Metsas on meil korralik jõgi, aga kui me jõuame randa, siis seal mingit jõge enam ei ole, vesi valgub lihtsalt üle luha,” kirjeldas teadlane. “Kevadel panime sinna võrgud ja oligi nii, et kala otsis sealt värsket vett, aga sisse ta sinna ei saanud – väga kõrge veega ta tõenäoliselt tuleb ka sisse, aga olukord on normaalsest kaugel.”

Kala on väga väheks jäänud

Ühtlasi tegi Vetemaa teatavaks õpetliku iva, mida avause süvendamisel arvestada. “Sageli, kui hakatakse jõesuuet lahti tegema, peetakse õigeks, et teeme ikka korralikult, tõmbame 10 meetri laiuselt,” osutas teadlane, kelle sõnul annab säärane loogika tegelikus elus äraspidise tulemuse. Kümne meetri laiuselt avatud suudmes on vee vool väga aeglane, kuid aeglaselt voolavas vees kipub taimestik kärmesti taastuma. 1–1,5 meetri laiuse kanali puhul voolab vesi kiiresti ja see hoiab ava ise lahti.

Oitme küla elanik Evi Männik ütles, et Oitme oja suudme avamine oleks õige tegu, sest kala on väheks jäänud. “Angerjas liikus siin viimati paarkümmend aastat tagasi, aga pisut on lesta ja säinast ning tohutu suured kogred.”

Oitme elaniku Madis Mägi sõnul on Oitme jõe suue nii kinni, et sealt ei tule ükski ogalikupoeg ka enam. “Kala pole meres ega jões,” tõdes ta.

Evi Männiku sõnul on Triigil lahe rannaäär tugevasti pilliroogu täis kasvanud. “Abiellusime 1973. aastal ja kui ilus oli siis mereäär,” meenutas Männik, kelle sõnul kinnitab tema väidet pulmapäeval lautrikohal tehtud ülesvõte. Nüüd tuleb samasse lautrikohta pääsemiseks läbi pilliroo kahlata. “See on nii kurb, oleme püüdnud ise puhastada, aga see on tohutu ja tulutu töö,” lausus Männik. Pettuma peavad ka turistid, kes lootusrikkana mere äärde kõndides sealt kohkunud ilmega naasevad: “Issake, see on ju soo!”

Evi Männiku sõnul on nende kodumerre sel sügisel hakanud tulema ümarmudil. “Me abikaasaga naersime, et ega muud moodi tast lahti saa, kui tuleb välja püüda ja ära süüa,” rääkis ta. “See võõrliik sööb ju aastaringselt räimemarja, igavene suli ja kaabakas ausalt öelda.”

Pilguse lahe päästaks traktoristi päevatöö

Saaremaa lääneküljel ootab inimese sekkumist Pilguse laht. Ajalooliselt on madala veega Pilguse lahes olnud sügav renn, mida mööda liikusid paadid ja kus kala sisse pääses. Jaanuaritormiga kogunes süvendi madalam osa aga setet täis. Vetemaa sõnul piisab 5–10 m pikkuse kanali tõmbamisest, et väikesed lahesopid, kus on ideaalsed sigimistingimused ja normaalsed talvitamistingimused, muutuksid kaladele palju paremini ligipääsetavaks. “Tüüpnäide sellest, kus tulemuse saavutamiseks on vaja hästi vähe teha,” sõnas Markus Vetemaa, kelle sõnul piisab asja joonde ajamiseks ühe kopajuhi päevatööst.

Pilguse lahe süvendustööde ettevõtmist on seni takistanud läbimõtlematud seadusesätted. Väike kopatöö, mis vene ajal oleks nagu möödaminnes usaldatud mõnele kolhoosi traktoristile, eeldab tänapäeval mahukat eeltööd ehk keskkonnamõju hindamist ja asjaajamist.

Et eeltöö maksumus ei tohtinud ületada 10 protsenti projekti üldmaksumusest, siis polnud süvendamine Vetemaa sõnul tegelikult mõeldav. “Kui võtame ühe päeva kopatöö maksumusest kümme protsenti, siis sellega pole iialgi võimalik katta keskkonnamõju hindamist ja projekti juhtimist, mis läheb tänapäeva maailmas palju kallimaks, kui on traktori töö,” selgitas Vetemaa, kelle sõnul on 10 protsendi nõue nüüd seadusest õnneks välja võetud.

Ettepanekud ülalmainitud jõesuuete süvendamiseks tuginevad mõni aeg tagasi läbiviidud uuringule ja on edastatud ka Saarte Kalandusele, ent seni pole koostöökogu mingeid signaale tööde võimaliku läbiviimise osas väljastanud. Markus Vetemaa sõnul selgus maaeluministeeriumi juurde moodustatud kalandusnõukogu viimasel koosolekul, et kalurid on PRIA-st küsinud mahlapresside, puulõhkumise masinate, ATV-de jmt jaoks sada korda rohkem raha, kui on kulunud kudealade taastamiseks. Kalurid põhjendavad, et kalapüük annab teenistust viis kuud aastas ja seega on vaja tegeleda ka millegi muuga.

Teisalt tuleks Vetemaa sõnul mõelda, et kui kalavarude taastamisse üldse ei investeerita, siis ei saa varsti enam rääkida viiest kalapüügikuust, vaid tuleb piirduda ühega, sest kala lihtsalt ei ole. “Olen aru saanud, et siin ei jätku väga neid eestvedajaid,” lausus Vetemaa. “Ilmselt me oleme juba sellised, et kui meil on endil vaja mingit mahlapressi või puulõikamise masinat, siis me kirjutame seda projekti päris heameelega, aga mingi jõepuhastamisega võiks keegi teine tegelda.”

Veekogudes läbiviidud parendustööd annavad aga kinnitust, et inimesel on võimalusi keskkonnaseisundit parandada. Üks kõige edukam sedalaadi projekt viidi Saaremaal läbi Laidevahes, kus tammidega tõsteti Siiksaare lahes 40 cm veepeeglit.

“Oleme vaadanud, et isegi uskumatult suur oli see muutus, kui kohe järgmisel talvel oli seal ahvenat, mida seal enne ei olnud.”


Ümarmudila mõju kalavarudele ebaselge

Mõni aeg tagasi Eesti vetes koha sissevõtnud agressiivse röövkala ümarmudila mõju siinse kalastiku liigirikkusele vajab alles selgitamist.

“Ühest küljest me näeme seda, et lestale on ümarmudil väga suur toidukonkurent, aga röövkaladele võib ta olla hea toiduobjekt,” ütles Markus Vetemaa, kelle sõnul on ümarmudila mõju kohta vara veel midagi lõplikku öelda.

Kui Poolast on teada, et pärast ümarmudila ilmumist lahtedesse vähenes lesta arvukus seal peaaegu 50 protsenti, siis näiteks ahvenale on ta väga hea toidubaas, rääkis Vetemaa. Soome lahes püütud suurtest ahvenatest 70 protsenti on söönud ümarmudilat. Praegu uurivadki teadlased just ümarmudila ja ahvena vahelist suhet.

Kuigi ümarmudil sööb ka röövkalade marja, pole sugugi selge, kes selles heitluses peale jääb. “See on natukene samasugune suhe nagu kilul ja tursal,” sõnas teadlane. Kilu on kõige tähtsam tursa toiduobjekt, aga kui kilu on väga palju, siis sööb kilu tursamarja. “Tundub niimoodi, et kui kilu on väga palju, siis tursk võiks nagu väga võimsalt hakata arenema, aga tegelikult on nii, et kui kilu on väga palju, siis tursk ei saagi peaaegu sigida, sest kilu paneb kõik tema marja nahka.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 744 korda, sh täna 2)