Rita Peirumaa: elamuse nimel ei pea looma uut ajalookäsitlust (3)

Kuu aja pärast Saaremaa muuseumi juhi ametisse astuv Rita Peirumaa tõdeb, et ühiskonna suhtumine ajaloopärandisse on kahetine – pidupäevajutule rikkalikust pärandist järgneb argipäev, kus kiriku katuse tõrvamiseks tuleb raha koguda heategevuskontsertidega.

RUTTA AEGLASELT: Rita Peirumaa rõhutab, et trendide tuules ja tuhinas ei tohi unustada põhiväärtusi.
MAANUS MASING


Kuidas siis juhtus, et mõnusas muinsuskaitseinspektori ametis äkki mõtted uue töö peale liikuma hakkasid?

Eks erialane töö on ikka mõnus, isegi tööpingest hoolimata. Igatahes on muinsuskaitsetöö olnud igati põnev, pealegi superkolleegide keskel. Aga mõtted uue töö peale… Ehkki töö sisu ja asutused on erinevad, võib öelda, et laiemas mõttes on tegemist ju sama tööga – pärandi hoidmise, eksponeerimise ja teadvustamisega. Muuseumis lisaks ka kogumisega ning teadustööl on suurem rõhk.

Olen mitme muuseumiga koostööd teinud, mu õpingukaaslased ja endised kolleegid töötavad muuseumides. Ehk oli tõukeks ka teadvustamine, et sellist erialast väärt väljakutset just Saaremaal niipea tulla ei pruugigi. Ning Saaremaalt ära minna ei taha. Seesmiselt olin edasiliikumiseks valmis. Rahvusarhiivist on mul juhikogemus olemas – nii seal kui ka nüüd muuseumis on võimalik tihedalt koos töötada intelligentsete ja loominguliste, sarnaste huvidega inimestega, ja arvan, et see on põnev. Saaremaa muinsuskaitses toimetasime kahekesi, teised kolleegid on kaugel.

Kellega nõu pidasid ja kelle nõu kuulda võtsid?

Esmalt kodustega. Siis uurisin, kuidas Haapsalu muuseumil läheb. Seal on ametis mu vana hea kolleeg – Kaire Tooming, kes muide on töötanud ka Saaremaa vaneminspektorina. Saaremaa muuseumist rääkisin Olavi Pesti ja Tõnu Sepaga, kes on mu väga head tuttavad. Enne uurisin, kas Endel Püüa ei kandideeri. Sel juhul oleksin vist loobunud – mitte seepärast, et oleksin kartnud kaotada, vaid poleks tahtnud konkureerida isiku vastu, kelle väga heas sobivuses muuseumijuhi kohale ma ei kahelnud. Neis tingimustes keegi plaani maha ei laitnud.

Missugune oli kolleegide ja juhtkonna reaktsioon? Siim Raie ikka võttis kõne ja tegi motiveeriva pakkumise? Uues ametis palgas ka võidad?

Siimult kõnet pole olnud. Tegelikult pole mul ju ka veel muuseumijuhi lepingut. Teoreetiliselt ta jõuaks veel. Nali naljaks, tegelikult lähen muuseumisse entusiasmi ja energiaga. Aga muinsuskaitse kolleegid on rõõmustanud mu üle ja kurvastanud, et ametist lahkun.

Palgas võidan tõesti, aga see pole olnud omaette motivaator ja võit ei ole nii suur, et see mu elustiili muuta võiks. Seda pole ma soovinudki. Vastasel korral oleksin kohe teise eriala valinud.

Millisena tajud täna avalikkuse suhtumist meie ajaloopärandisse?

Kahetisena. Kui mina ülikooli astusin, oli ajaloo eriala populaarne. Ühiskonnas olid ajalooteemad olulised. Konverentsidel ei mahtunud inimesed saali ära. Sellist huvi praegu enam ei kohta. Ajaloo- ja pärandihuvi üldiselt on muutunud meelelahutuskesksemaks. Oluline on saada kiiresti mingi emotsioon – olgu see adekvaatne või mitte.

Teiseks on huvi muutunud isikukesksemaks – tõmbavad teemad, mis seostuvad suguvõsa, hobidega. Teisalt on ühiskond nüüd hoopis paremini teadvustanud pärandi väärtust. Omaaegset mõisakultuuri on mu arvates isegi ülehinnatud, rohkem võiks tähelepanu olla talurahva tegemistel. Aga see ongi kasvav trend.

Ja eks rahapuudus ole kultuurisfääris krooniline. Tähtsale pidupäevajutule rikkalikust ajaloopärandist järgneval argipäeval kogume kiriku katuse tõrvamiseks kontsertidega raha.

Ajaloost ja pärandist kõneldes mõtleme esmajoones mingil kujul salvestatud informatsioonile, olgu see siis kirja pandud või esemelistesse kogudesse paigutatud. Millised on sinu meelest suurimad probleemid meie ajaloo eksponeerimisel? Kas see kõnetab inimesi?

Muuseum on üks tähtsamaid ajaloo eksponeerijaid ja visualiseerijaid. Kuidas seda kõige kõnekamalt teha, on olnud põhiküsimus muuseumimaailmas aastaid.

Nagu ennist ütlesin, ei saa ega tohi muuseum suurema elamuse nimel leiutada uut ajalookäsitlust, vaid see peab olema võimalikult objektiivne. See on n-ö muuseumi usalduse küsimus, mis teeb muuseumist ka teaduskeskuse.

Pole kahtlust, et muuseumid muutuvad. Üha vähem kohtab ekspositsioone, mis on üles ehitatud kronoloogilise printsiibi alusel. Palju rohkem leiame temaatilisi käsitlusi. Muuseumides domineerinud vitriinkapid on ajalugu. Muuseumid püüavad külastajat suhtlema, lugusid jutustama, aktiivselt kaasa mõtlema panna. Aktuaalsel teemal ja hästi tehtud näitus kõnetab kindlasti. Võtmeks ongi “kõnelev muuseum”.

Selge on ka see, et mõned arengud on ummikteed, aga kui eksida kartes uut ei proovi, ei toimu arengut üldse. Muidugi pole vaja muutumist muutumise pärast, vaid kindla eesmärgi suunas. Tehnoloogia on vahend, mitte eesmärk omaette, ning seda ei tohi üle hinnata. Eks me kõik ole kohanud muuseumides mittetöötavaid ekraane.

Vahest parimad lahendused on seal, kus uus ja vana on tasakaalus. Täpsemalt – kus ehe, ajastutruu elamus antakse edasi nüüdisaegsete, tänapäeva inimesi kõnetavate vahendite ja meetoditega. Kus hariduslik eesmärk ja sisu pole maksnud lõivu elamuse ja emotsiooni ees. Kus ruum toetab ekspositsiooni ja vastupidi.

On seksistlik ütlemine, et tagant gümnaasium, eest muuseum. Muuseum peaks olema vastupidi – tagant muuseum, eest gümnaasium. See tähendab, et hea eksponeeringu taga peavad olema põhiväärtused.

Probleemid? Hea ekspositsioon vajab pühendumist ja aega, paraku ka raha. Viimase nappus, et mitte öelda puudumine, on olnud heade näituste loomisel kaikaks kodaras. Siit edasi minnes võiks küsida, kuidas on ajaloopärandi elushoidmise ja edasikandmisega igapäevasel tasandil. Olgu tegu traditsioonide või erinevate teadmiste ja praktikatega. Jällegi, sõltub. Näen inimesi, kes on võtnud selle südameasjaks ning teinud väga palju, et traditsioonid ja praktikad säiliksid.

Vaata kasvõi Muhu või Sõrve poole – ollakse hingega asja juures. Sokujooksmine on saanud vaimse pärandi nimekirja. Lisaks Mihkli talumuuseumi ja Muhu muuseumi tegemised – luisatakse vikatit, taotakse rauda, küntakse ja lauldakse. See läheb korda, kogub populaarsust. Ja see on oluline. Kultuurilised praktikad hoiavad koos kogukonna sotsiaalseid suhteid. See on meie kompetents, identiteet, reeglid oma kultuuriruumis käitumiseks. Nagu Kinderstube (lastetuba – toim). Traditsioonide edasikandumine tähendab oma identiteedi säilitamist.

Muuseumi juhiks kandideerimisel esitatud visiooni võtsid kokku sõnadega: hoida ajaga kaasas käies kasvujõu säilitanud väärtusi, pakkudes julgeid ideid tasakaalus realistliku arvestusega. Kuidas see tees lihtsasse maakeelde tõlkida?

Need ongi täitsa maakeelsed sõnad, tegelikult olen tahtnud end alati arusaadavalt väljendada. Ega muuseum kunagi valmis ju saa. Muidu saab muuseumist eksponaat. Ajaga kaasas käimine on paratamatu. Ent muuseum peab olema ka konservatiivne, muidu poleks ta samuti muuseum.

Nagu ütlesin – muutumine ega ajaga kaasas käimine pole eesmärk omaette. Mõned omas ajas moodsad mõtted on osutunud ekslikeks, meenutagem pärandi seisukohalt, kuidas Lääne-Euroopas lammutati 1960–1970. aastatel valimatult kesklinnade ajaloolisi puithooneid, mida nüüd väga kahetsetakse. Trendi tuules ei tohi unustada põhiväärtusi.

On aktuaalsed ja vähem aktuaalsed teemad, saab eelistada esimesi ning muutuvad näituste teemad ja viis lugusid jutustada. Uusi ideid ei pea kartma, aga utoopiatega tegelemine oleks energia raiskamine. Mulle tundub, et Saaremaa muuseumi imposantsed hooned on nii aukartust äratavad, et dikteerivad vähemalt osalt sisu raamid.

Milliseks kujuneb viimane kuu inspektoriametis? Kas on palju lahtisi otsi, mida sõlmida?

Eks neid on ja mõned jäävadki lahti, täpsemalt töösse. Mõned sõlmed sean kokku ka. Usaldan oma kolleegi Keidi Saksa, kellega meil on hea klapp, ning küllap teeme koostööd ka teistes ametites. Arvan, et ma ei hakka voodis pöörlema ja endisest tööst painajalikke unenägusid nägema, ning loodan, et ka muinsuste omanikud ei kohta mind kummitusena neile ettekirjutusi tegemas.


Rita Peirumaa
Sündinud Kuressaares 10. detsembril 1973

HARIDUS
Kuressaare 2. Keskkool
Tartu Ülikool, ajaloo
eriala (1992–2004)
TÖÖ
Rahvusarhiivi publitseerimistalituse juhataja (2000–2003)
Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor (2003–2004)
Viljandi Linnavalitsuse muinsuskaitsespetsialist (2004–2007)
Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor (2007–2017)
HOBID
Tennis, matkamine, ilukirjandus, muusika
PERE
Elukaaslane Jaak Valge, lapsed Ekke Jaak, Ott Johannes ja Mihkel Hunt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 655 korda, sh täna 1)