Õun on tegija

“An apple a day keeps the doctor away,” ütleb inglise vanasõna. Maakeelde ümberpandult tähendab see seda, et need, kes päevas ühe õuna ära söövad, võivad oma perearsti telefoninumbri sootuks ära unustada.

Sügised pole aga vennad ja nii on ka tänavuse õunasaagiga – kus on puud lookas, kus saab terve aia ubinad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kellel on õuntega rohkem vedanud, peab mõtlema, mis neist teha ja kuidas hoida-hoiustada. Vaadates poes õuna – eriti just kohaliku õuna – hindasid, on mõistlik oma aia õunu säilitada, olgu siis mahla, hoidiste või n-ö päris õuna kujul. Kuidas seda teha? Soovitusi õunte säilitamiseks jagab Jaani-Enno talu peremees Enno Välison.

Kui saak on puudelt korjatud, tuleb see panna hoiuruumidesse, et oma aia õunu võimalikult kaua süüa saaks. Teadlased on teinud palju uurimusi ning seega pole uudiseks, et Eestis pika kasvuaja vältel valminud õun sisaldab rikkalikult väärtuslikke toitaineid ka siis, kui tal enam siledat väljanägemist pole ja ta on kevadeks veidi närtsinud olemisega.

Kus on suured õunaaiad ja eesmärgiks toodangu müümine pikema aja vältel, on ehitatud spetsiaalsed ruumid õunte säilitamiseks. Sellistes ruumides on võimalik hoida temperatuur ühtlane jahutus- ja ventilatsiooniseadmetega. Parim säilitustemperatuur on +2 °C kuni +4 °C, niiskus 90%. Väga head hoiuruumid on maal ehitatud võlvkeldrites, kus on samuti jahe ning on toimiv ventilatsioon ja saab ka ise õhuvahetust reguleerida.

Kindlasti ei soovita ma hoida õunu ühes ruumis juurviljadega. Nendel on erinevad hoiutemperatuurid ning õun on ka väga vastuvõtlik võõrastele maitsetele ja lõhnadele.

Korteritingimustes saab hoiukapi ehitada ka rõdule, kus on lühiajaliselt võimalik õunu hoida kuni külmade tulekuni. Soojal sügisel on rõdul aga liiga kõrge temperatuur ja väike õhuniiskus, õunal pole võimalik maha jahtuda. Kuna Eesti õunasordid on küllaltki õhukese koorega, auravad nad soojas kiiresti kuivaks ja närtsivad.

Aastakümneid tagasi oli moes kasutada õunte hoiustamisel kihtide vahel pabereid või keerati õunad lausa ükshaaval õhukesse paberisse. Seda meetodit enam ei kasutata, kuna see ei anna erilisi tulemusi.

Hoiuruum – ükskõik kuhu see on ehitatud – peab olema jahe, värske õhuga ja näriliste eest kaitstud. Kui hoiuruum võimaldab, saab sisse ehitada riiulid, millele õunad panna 2–3 kihina üksteise peale. Nii on hea neid kontrollida ja vajadusel sorteerida. Õunu võib hoida ka kastides, kuhu õhk vahele pääseb. Niiskuse hoidmiseks saab ruumi panna veega täidetud ämbri.

Hoiutaara peab olema selline, et seda on võimalik kevadel välja õhu kätte viia, pesta ja päikese käes kuivatada.

Pole tähtis, mis asendis on õun riiulil, kas tal on saba alla- või ülespoole. Küll on aga oluline, et see saba on olemas. Sabata õunal on see vigastatud koht, kust bakterid sisse lähevad ja õuna ära rikuvad. Kes ostab kodumaiseid õunu poest ja neid samal päeval ära ei söö, võiks järelejäänud õunu hoida külmikus.

Olulised tingimused, mida õunte säilitamisel on vaja tähele panna:

1. Saak tuleb puult õigeaegselt korjata (kui seemned ei ole täies ulatuses pruunid) ja viia samal päeval hoidlasse, et see võimalikult kiiresti maha jahtuks. Ülevalminud vili ei säili. Õun vajab hoidlas järelvalmimist.

2. Hästi säilib haigustest kahjustamata, pealmiste vigastusteta, puult korjatud plekkideta õun.

3. Mahakukkunud õun ei säili.

Pikemaks säilitamiseks sobivad talisordid, ka osa sügissorte säilib aasta lõpuni. “Tellissaare”, “Paide taliõun”, sibulõun, “Cortland”, “Spartan” – kõiki neid saab süüa veel maikuuski.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 225 korda, sh täna 5)