Kärla kauaoodatud ja kaunikene

“Nii võib kohe kindlasti öelda,” on põline Kärla elanik, nii vallavanema kui ka taidlejakogemusega mees Enno Pildre nõus. “Seda on kaua oodatud. Paar projekti on aegade jooksul valmis tehtud ja vanapaberiks läinud.

Esimesed ideed uuest majast läksid liikvele veel kolhoosi ajal. Kuuse Juhan oli see mees, kes nendega välja tuli. Kui kolhoos järje peale sai, ehitati kontorihoone ja siis pidi järgmine olema spordihoone. Seejärel kultuurimaja.”

Ehitamata jäid mõlemad. Plaanid olid muidugi suured ja osa suurejoonelisest projektist on vist veel praegugi ajaloo tumma tunnistajana vallamaja pööningul.

“Maja pidi tulema mitmekorruseline, suure kinosaali ja raamatukoguga. Sinna pidi tulema ka velsker-ämmaemandapunkt. Ja mis iganes veel. Ikka selline nõukaaegne pompöösne värk!” naerab Enno Pildre.

Tagantjärele targana tuleb tunnistada, et ehk oligi hea, et toona see kõik plaanitud mahus ja kujul tegemata jäi. “See maja oleks olnud väga energiakulukas. Arvestades tolleaegset materjalide ja töö kvaliteeti, ootaks see nüüd juba ammuilma ümberehitust või kapremonti. Ehitustehnoloogia ise on praegu ka hoopis teisel tasemel,” arutleb Pildre.

“Minu mälestused vanast majast hakkavad peale aastast 1956–57. Siis käisin koos emaga seal kinos. Isa ja ema rääkisid, et vana maja ees olnud kunagi ka puust tantsupõrand, kus puhkpilliorkester igal laupäeval tantsuks mängis. Minu kooliajal oli selle koha peal kaugushüppekast. Ja sealt tuli veel neid puupõranda tükke välja,” meenutab Enno Pildre.

Vana rahvamaja oli ehitatud aastatel 1902–1903, majas tegutses kirikukool. 1927. a andis vallavolikogu maja kasutada ühingutele ja seltsidele.

1. oktoober 2016.

Peaaegu valmis.

Uue maja praegune perenaine Virge Varilepp arvab, et äkki peaks sellele tantsuõhtu traditsioonile uuesti elu sisse puhuma. “Võib-olla mitte just igal laupäeval, aga suviti kord kuus – miks mitte!”

Enno meenutab veel aegu, kui sai vanas majas näitemängu vaatamas käidud. “Saal oli nii rahvast täis, et lapsed pidid istuma lava ees põrandal. Hilisemal ajal tegime ise näitemängu Olli Valduri juhendamisel. Siis tekkis pereklubi, iga laudkond pidi korraldama mõne temaatilise õhtu, kutsuti huvitavaid inimesi rääkima. See oli väga huvitav kooskäimise võimalus.”

Maja perenaine Virge Varilepp.

Vana maja püsis ju veel püsti, ainult teatud tuulega litsus vihmavee katuseplekkide vahelt sisse. Remonti tehti aeg-ajalt ka. Vahetati põrandat ja katust. Kui mingil ajal majas tegutsenud tarbijate ühistu pood välja kolis, selgus, et närilised olid maja päris auklikuks purenud…

Virge tuli Kärlale klubijuhatajaks 1. septembrist 1995. “Tegelikult olin ma juba aasta varem käinud siin tantsurühmi juhendamas. Sel ajal oli Sõmera maja (Algselt ohvitseride klubiks ehitatud hoone valmis 1961. aastal. Samast aastast läks maja kopsutuberkuloosi sanatooriumi käsutusse. 1976. aastast on hoone Sõmera hooldekodu ja alates 2015. aastast eravalduses. – T. K.) veel kenasti korras ja suuremaid asju sai seal teha. Kümmekond aastat tagasi läksid jutud uue maja ehitusest juba tõsisemaks.”

Uues majas on ruumid saanud ka raamatukogu. “Mahume kenasti ära, võrreldes seitsmekümne ruuduga on ruumi palju rohkem,” ütleb raamatukogu juhataja Ülle Maimann. “Olime vallamaja teisel korrusel, katus sadas läbi ja üks laupäev tegi meil loodusteadused täiesti tühjaks. (Mis tähendab, et hulk häid raamatuid sai hukka. – T. K.) Kolm aastat tagasi selgus, et me vajume ka, ja siis kamandati meid alla. Seal oli pinda veel vähem.”

Maaraamatukogudest on Kärla teeninduspiirkonna suuruselt Orissaare järel teisel kohal. Vanuselt aga eakaim – asutatud Peeter Südda eestvõtmisel 1879. Vaatamata kitsastele oludele on tööd tehtud tublisti. Näiteks 2014. aasta jooksul külastati Kärla raamatukogu 8854 korral, koju laenutati 19 232 teavikut. Seda mõnusam on nüüd uutes ruumides toimetada. “Sel nädalal saime kaks uut lugejat;” märgib Maimann. Eriti rahul on raamatukogu pere Kasesalu OÜ tehtud riiulitega. Kaunid ja kannavad ka kaalukamad teosed kenasti ära.

Üldmulje majast on uhke ja väärikas, nagu ühele kultuuritemplile kohane. Seda suuresti tänu sisekujunduses kasutatud puidule, mis on samaaegselt kodune-soe ja pidulik. Fuajeele annab palju juurde oskuslik valgustite valik ja loomulikult garderoobi osa, mille seintena on taaskasutamist leidnud vana rahvamaja kivimüüridest valitud paekamakad. “See vestibüül on üks soe ja kena koht, mis inimestele väga meeldib,” kinnitab Virge Varilepp.

Efektselt mõjuvad ka harjutusruumide ufolaadsed laelambid, kirju põrandakate tundub kodune ja otsekui meelitab paljajalu astuma. Esinejate ruumis on kõik vajalik, alustades WC-st ja lõpetades hea valgustusega peeglite kõrval.

Kui uksed vahelt kinni panna, saab majas samaaegselt rahulikult ja üksteist segamata toimetada mitu kollektiivi.

Heli ja valguse juhtimisruum on üleval saali tagaosas. Sinna viib fuajeest keerdtrepp. Tundub natuke priiskamisena: kahe, maksimum kolme inimese tööruumi kõrvalt oleksin mina jätnud siia ka paar rida publiku jaoks – VIP-kohad, sest vaade lavale on siit lausa jumalik. Samas kütet selles ruumis ei ole. Soe pääseb sisse saalist, kui aknad õigel ajal lahti teha.

Lava kõrval on nii hädavajalik dekoratsioonide ja muu tarviliku kraami hoidmise ruum. “Maja on hea,” võtab Virge ekskursiooni Kärla rahva uues rahvamajas kokku.

Vaade lavale helitehniku ruumist.

 

Raamatukogu.

 

Proovisaal.

Kümmekond aastat kultuuritöötaja leiba söönud inimesena luban endale ka võimalust pisut iriseda. Seda just asjade üle, millele ei pruugi saalis istuja tähelepanu pöörata või millest pole ehitajal aimugi. Ega peagi olema. Laval puudub külgvalgus, mida teatrietenduste puhul on hädasti vaja. Ka pole võimalik lavakardinaid liigutada, ei üles-alla ega ka paremale-vasakule.

Kõige kummalisem lugu on aga lava põrandaga. Laval peaks projekti kohaselt, mida iga huviline valla kodulehelt vabalt uurida saab, olema OSB-plaat ja selle peal parkett. Tegelikult on aga miski arusaamatu kare asi, mida kasutatakse moodullavadel. Esiteks näeb see välja nagu oleks lava kogu aeg pesemata ja ega sellel ikka rahvatantsu ei tantsi. See tähendab, et tantsida võib, aga pastlataldu kulub kõvasti. Jääb mulje, et see päris lavakate, olgu ta siis laudpõrand või parkett, ikka veel tuleb. Millaski…

Minu arvates peab ikka olema nii, et haigla ehitusel seisab segumasina kõrval arst, lauda puhul põllumees ja rahvamaja ehitusel kultuuritöötaja-praktik.

Ja alati jääb nädal-paar puudu, olgu siis ehituse või esietenduse puhul.

Raamatukogus on keset põrandat lillepotiümbris, tilk vett põhjas. Esialgu lähevad mõtted nurga taha peitu pugenud lugemiskoerale, aga tegelikkus on palju proosalisem – katus sajab läbi…

Rahvariidemustrist inspireeritud kujunduselement.

 

FOTOD: ERAKOGU ja MAANUS MASING


 

KOMMENTAAR:

TERJE TRUUMAA, arhitekt

Selle hoone projekteerimisprotsess on olnud erakordselt pikk, ligi kümme aastat. Selle aja sisse on mahtunud kolm erinevat eskiislahendust, kuna valla vajadused, nõuded ja võimalused ajas paratamatult muutuvad. Varasemates etappides on hoonesse planeeritud ruume nii perearstikeskusele kui ka muusikakoolile.

Arhitektuurne lähtekoht on selle hoone puhul olnud algusest peale kompaktne energiatõhus maht, mis on monotoonsuse vältimiseks pisut murtud ja toob sellega sisse rohkem visuaalseid kaldjooni, et paremini sulanduda aleviku valdavalt kaldkatusega hoonete miljöösse.

Funktsioonile vastavat mängulisust püüdsin luua “hüplevate” akendega. Kuna hoone füüsiline maht on päris suur, siis kujundasin inimlikuma ja hubasema mõõtme saavutamiseks madalamad külgmahud visuaalselt erinevate plokkidena mõjuma, kuid see kahjuks valminud ehitises ei realiseerunud, sest ehitusfirma otsustas ses osas projekti omavoliliselt muuta. Kahju on ka kadumaläinud kaldlagedest harjutusruumides, mis on rikkunud nende ruumide akustika.

Aga eks objekt ole suur ja äpardusi ikka juhtub. Üldjoontes on tulemus siiski plusspoolel ja ei saa mainimata jätta ka ruumikujundaja Kai Laanmetsa suurepärast tööd, mis pilku püüdes muud äpardused unustada aitab.


Sisekujunduse autor KAI LAANMETS

Ma ei tea, kuidas see päris täpselt juhtub, aga iga projekteeritud hoone ütleb justkui ise ette, millise stiiliga tema sisu saab olema. Lappan arhitekti projekti ja pilt veel olematust siseruumist hakkab silme ees kuju võtma. Nii saan ruumides ringi vaadata ja ettekujutus muutub järjest selgemaks.

Nõndasamuti läks Kärla rahvamajaga. Sain arhitektilt plaanid-joonised, tellijalt hästi ettevalmistatud lähteülesande ning siselahenduse ideed läksidki peas liikvele.

Soovisin, et uue hoone sisekujundus oleks hubane ja samal ajal väärikas. Et viimistlusmaterjalid oleksid ajas kestvad mitte ainult oma omadustelt, vaid ka stiililt.

Valisin läbivaks materjaliks sooja peitsitooniga vineeri ja vastupidiselt tavapärasele heledale laepinnale hoopiski heledad põrandapinnad. Kasevineeri täiendavad tumedamad lisadetailid. Näiteks wenge-toonidega mööbel, mustad siseuksed, keerdtrepp ja tumedad aknaraamid. Fuajee paekivimüüri hallid-beežid toonid korduvad ka põrandat katval LVT-l. Valgus peegeldub heledapoolselt põrandalt tagasi ja loob hubase atmosfääri.

Saali sisekujundust projekteerides pidasin oluliseks, et lavaportaal annaks kauni raamistuse laval toimuvale. Olgu selleks siis kontsert, tantsuetendus või teatritükk.

Saali põrandat kattev eksootilise väljanägemisega industriaalparkett on üks kestvamaid parketiliike. See liimitakse kokku väikestest massiivpuidu pulkadest ja põrandat saab aja möödudes vajadusel veel mitmeid kordi lihvida. Väga tugev puiduliik kempas oli väljakutseks ehitajale ja uueks põnevaks avastuseks ka mulle.

Kuna majas tegutsevad sõbralikult koos vaikset miljööd vajav raamatukogu ja pigem lärmakate tegevustega kontserdisaal ja bändiruum, siis oli väga oluline valida siseviimistluseks akustiliselt sobivad materjalid. Nii aitavad koos spetsiaalsete ehituslike võtetega helisid summutada näiteks põrandate LVT-katted või fuajee puitlippidest ja musta kangaga kaetud ripplagi. Ka uksed on helipidavad.

Hoone oranž välistoon kordub siseruumides näiteks lavakardinates või raamatukogu ja harjutusruumi seinavärvis. Ja et tegu on ikkagi rahvamajaga, siis on sisekujunduses siin-seal stiliseeritud kujul kasutusel ka Kärla rahvariiete vöömuster.

Mulle meeldis selle hoone valmimise protsess alates projekteerimisest kuni ehitajatega viimaste nagide seinale kinnitamiseni välja. Mõnikord tuli ehituse käigus jooksvalt midagi muuta, vajadusel kaitsta oma valikuid või päevas paar korda objektil käia. See on loomulik osa tööprotsessist ja tulemuseks on nüüd ilus tervik. Lääne-Saare valla inimestega oleme koostööd teinud juba pikka aega ja ma hindan väga seda usaldust, mis mulle osaks on saanud.

Ja muidugi see rõõm, mis peegeldub vastvalminud majas tegutsevate inimeste silmadest, see on mulle nagu pidupäev.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 296 korda, sh täna 1)