Lossis näeb oskaja käe jaoks ahvatlevaid riistu

Kuressaare lossis on näitusel sadu vanu puutööriistu, millega hakkaja inimene saaks tänapäevalgi kas just leiva lauale, küll aga valmis meisterdada laua, kuhu leib ja leivakõrvane panna.

MITTE AINULT KONDIAUR: Tõnu Parmakson näitab joonisel, kuidas treipinke sai omal ajal käitada ka tuule- või vesiveski jõul.
MAANUS MASING



Näitusel väljas olevast umbes 400 esemest saaks korraliku töökoja sisustuse kokku küll ja mõne tarvilise esemegi valmis tehtud, nentis kogu omanik Tõnu Parmakson. “Kui on visa vend, siis teeb ikka valmis, aga kui on laisk vend, kes peab kruvi seina laskmiseks naabrilt akutrelli laenama, siis ei saa,” tõdes ta.

Kollektsionäär kinnitas, et mõned vanad tööriistad on tal ära ihutud ja kasutuses ka. “Käsihöövel on ikka käsihöövel ja vanad terad on üldjuhul väga head,” nentis arhitekti ja restauraatorina töötanud Parmakson.

Hobidega tegelemiseks, mille seas on ka puutöö ja puutööriistad, tekkis mehel aega seitse aastat tagasi. Järgneva kolme aastaga suutis ta koguda uhke kollektsiooni vanadest tööriistadest, millest umbes pooled eelmisest nädalast ka Kuressaare linnuses näha on. Näituse “Meeste mänguasjad – puutöö” idee tuli kogu näinud Tõnu Sepalt, kes tegi ka väljapaneku tarvis valiku.

Põhiliselt on Parmaksoni kogus Eesti puutööriistad, kuid nende kõrval on kollektsionäär soetanud ka Inglise tööriistu. Neid on natuke ka Kuressaare näitusel võrdluseks välja pandud. “Üksikuid asju on meremeeste kaudu ikka maameeste kätte sattunud,” tõdes Parmakson, kelle sõnul oli Inglismaa nagu tööriistade kuningriik. “Kaugest Indiast said nad väärispuitu – eebeni- ja roosipuud, millest tehti rööbitsaid, kriipsutõmbajaid ja nurgikuid. Need on tihtipeale väga luksuslikud, isegi messingiga, aga meie omad on väga lihtsad – ainult kaks tammeklotsi kokku löödud,” rääkis ta.

Saaremaalt on Parmaksoni kogus võrdlemisi vähe esemeid, kuid nende eripära on omaniku sõnul ohtramad kaunistused: sisselõigatud ja -põletatud mustrid, ristid, ruudud, ornamendid. Mandrimeeste tööriistad olid lihtsamad.

Väga palju uusi asju Parmakson oma kollektsiooni juurde ei ihalda. “Ruumi ei ole, aga igal asjal peab oma areaal olema, muidu tema ilu ei sära. Ma võtan juurde ainult midagi väga erilist,” sõnas ta. Üks asi, mis kollektsionäärile huvi pakuks, oleks niisugune treipink, millel on eraldiseisev, pooleteise- kuni kahemeetrise läbimõõduga hooratas. Sarnase pingi koopia on praegu näha Mihkli talumuuseumis.

Näitust puutööriistadest, mida Eesti talumehed ja käsitöölised kasutasid 18. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani, saab vaadata kuni tuleva aasta 28. jaanuarini.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 296 korda, sh täna 1)