Sügisvärvid Sõrve rannas

“Pererahvas on kujundanud kauni aia ebatavalise kirega. Nende imetlusväärsed teadmised ja paljude taimede vormiilu oskuslik kokkumäng on taimegurmaanide Mekaks ristitud kohale loonud juba täna legendistaatuse.” (Reet Viira “Avatud aiad toovad taimeparaadi”, Meie Maa, 7. juuli 2017)

Ühel hirmtuulisel oktoobrilaupäeval sõitis seltskond puu- ja põõsausku inimesi vaatama Rannametsa arboreetumit Vintri külas. Oma Kodu koos nendega.

Pean kohe alguses kaks asja üles tunnistama: olin Liisu ja Ants Metsa dendroaiast küll kuulnud, kuid oma silmaga näinud mitte. Teiseks ületas nähtu märkimisväärselt ettekujutuse, et Saaremaal võib üldse midagi taolist olla. Tegemist on suurima avaliku eradendropargiga meie maakonnas.

Vasakul hariliku jalaka sort ‘Luteus’. Keskel rippuva oksaga hariliku kuuse sort ‘Inversa’. Männitüvel roniva hortensia sort ‘Cordifolia’.

 

Vasakul kollane kämmalvaher, ees mägimänni sort ‘Wintergold’ ja sinakas torkava kuuse sort ‘Fat Albert’.

“Ma arvan, et üle tuhande,” ütleb peremees hetkel liikide arvuks. “Tõin just Poolast 30–40 tükki juurde. Meil on enam-vähem üks ja sama kliima. Mõned asjad kasvavad meil isegi paremini kui seal. Kesk-Poolas on Rogowi arboreetum, mida peetakse Ida-Euroopa üheks liigirikkamaks. Lääne-Euroopaski pole paljusid taimi, mis Rogowis on. Seal on ka palju Hiinast pärit taimi. Ilmselt on põhjus selles, et omaaegse venelase ja hiinlase vastasseisu ajal oli Poola ainus sotsmaa, millega suheldi. Ma olen seal juba aastaid käinud. Aiaga on seotud ka kohalik ülikool, mille professoriga on tekkinud head suhted. Mina viin temale taimi ja tema käest saan midagi vastu. Seekord viisin vahtraid.”

Silmapiiri taha kaduv meri on sügiseselt valgeharjalisi laineid täis, kuid ilmselt just tänu sellele merele on siinkandis elujõulised needki liigid, mis kesk Mandri-Eestit talvekülmadele alla vannuvad.

Rootsi tuhkpuu sort ‘Coral Beauty’ viljadega,
mis säilivad kevadeni.

 

Korgi-kikkapuu oks viljadega.

Pererahvas on tänaseks Sõrve mail tegutsenud juba üle kahekümne aasta. Pärast Tallinna-elu ja ligi 15-aastast Kuressaare perioodi tuldi siia, peaaegu et kõige kaugemasse punkti, kuhu pealinnast ja Saaremaa mõistes Kuressaarest tulla annab. Üks põhjus oli kindlasti ka siinne dendraariumi jaoks nii soodne kliima. “Otsisin sellist soojemat kohta,” ütleb Ants, kelle armastus puude-põõsaste vastu on ilmselt sünnipärane. Õppinud ta seda ala pole.

Eriliselt paneb mind imestama, kui oskuslikult on kõik need erinevad värvid ja vormid siin kahel hektaril endale justkui ainumõeldava koha leidnud, mõjudest põneva tervikuna. Selle kohta arvab peremees tagasihoidlikult: “Aia kujunduse ja korrashoiuga on nii, et see on suuremalt Liisu töö, mina vaatan, et koht sobiks taime nõudmistega. Peab teadma, mida ükski taim vajab. Kas kuiva, märga või hoopis happelist mulda. Suuruse järgi tuleb ka vaadata. Mõned asjad lausa vohavad, kümme aastat tagasi olid väikesed taimed. Mõned taimed ei satu jälle lihtsalt õigele kohale.” Ants näitab ühte vahest meetrikõrgust mändi, millega samal ajal toodud-istutatud kaaslane on pea et juba kümne meetri kõrgune. “Seal ta on, ära ka ei kuiva, aga puud ei saa temast kunagi.”

Kämmalvaher, sügisvärvides.

 

Tiigi tagumine kallas on täis istutatud erinevaid siberi kontpuu sorte.

Vaatamata pikale meremehe karjäärile on Antsu aiandusalased teadmised ja oskused rabavad: puude-põõsaste nimesid – ka ladinakeelseid – puistab ta otsekui varrukast. Lisaks kõigi liikide põhjalik iseloomustus, paljud ei tunne nii hästi isegi oma lähisugulasi. “Kui on huvi, siis jääb ka kõik meelde. Kui pead pähe õppima asju, mis sind tegelikult ei huvita, vaat siis on see lootusetu asi.” Talviti, kui õuetööd vähem, uurib ta raamatutest puude hingeelu, aga paljuski tuleb toimetada ka katse-eksituse meetodil.

Tema erilised lemmikud on okaspuud ja erinevad vahtraliigid. “Mulle meeldivad puud, mis on sügisel värvilised,” on Antsu vahtra-armastusel päris lihtne ja loogiline põhjus. “Kui on kõige hallim aeg, on vahtrad värvilised. Ja sügis ei olegi kõige inetum aeg.” Antsul on hea käsi, kogu sellest tohutust istikute hulgast, mis siia Sõrve rannikule aastate jooksul maha pandud, on tema enda hinnangul välja läinud (ehk siis ära kuivanud) sadakond. “Põhjusi on erinevaid. Mõni ei lähegi kasvama, mõni jääb ehk kastmata… “

Õitsev virgiinia nõiapuu.

 

Südajas araalia, viimased lindudest söömata jäänud viljad.

Antsu aias tunneb end koduselt ka mõni selline liik, mida võhik pigem toataimeks peab. Üks selline on hibiskus, mille üks esindaja siis aias end päris koduselt tunneb. Või siis Tšiili araukaaria (Araucaria araucana). “See taim on pärit Tallinna botaanikaaiast. Audaku katsepunktis (Umbes 2,55 hektaril kasvavad praegu peamiselt puittaimed, mida oli 2015. a sügisel 482 nimetust. Vähesel määral on alal ka sibultaimi. Katsepunkti taimestamist alustati 1963. aastal. – T. K.) prooviti ka, aga üle viie aasta vastu ei pidanud. Minul praegu veel kasvab. Siin mere ääres on tunduvalt soojem.” Kogu Sõrves oldud aja jooksul on termomeetri näit Antsu mäletamist mööda langenud kõige rohkem miinus 25–26 kraadini. Ja ega suvel sooja ka naljalt rohkem tule. Vahel harva 30. Talveks Ants oma hoolealuseid kuidagi eriliselt ette ei valmista. Kui peaks tulema paks lumi, saab seda okstelt maha raputada, ülejäänuga saavad puud ise hakkama.

Pinnas pole siinkandis kiita. “Umbes labidajagu on mullasegust liiva, siis tuleb päris liiv ja kuskil meetri sügavusel juba savi. Metsa ääres on sellised madalad lodukohad. Et seda maad kasutada, tuleb tiik kaevata. Saab täitematerjali ja vett ka ühtlasi.” Liigniiskuse vastu kaevatud kraavidel ja tiikidel on ühtaegu praktiline ja aeda mitmekesistav ülesanne.

Pisarmänd.

 

Valgeviljaline pihlakas. Viljad säilivad kevadeni, kuna lindude jaoks ei ole need valminud.

Lõpuks küsin, et kas aias ruumi veel on. “Ei ole!” tuleb kiire vastus. “Nende istikute jaoks, mis ma tõin, kohad on. Ei taha aeda väga paksult täis ka istutada. Rannaala tahaks hoida rohkem loodusliku puisniiduna.”

Meie teisel kohtumisel on meri peaaegu peegelsile. Tosin luike naudib kaldaäärses veel leebet sügisilma. Rannametsa arboreetumi peremehel pole nende jaoks aega, nii suures aias ei lõpe tööd kunagi. Ja eriti veel siin, kus hoolealuseid on sedavõrd palju. Aga kui juba peremehe liignimi on Mets, saabki puudega lihtsamini sina peale…

Pildid AARE LAINE, TÕNIS KIPPER


KOMMENTAAR

Minu side Vintri ranna ja Ants Metsa rajatud arboreetumiga sai uue väljundi kevadel 2017, kui merekultuuri selts ja Saaremaa rohenäpud tegid Anders Vaasa loengute lõpuks külaskäigu Antsu parki.

Vaasa kommentaar pargi kohta, kus on umbes 2000 erinevat puud, oli järgmine: “Minu pargis ei peaks nendest puudest ligi veerand vastu!” See on harulduste paraad Eesti Vabariigi tingimustes.
Augustis broneeris Tuule tänavale kohad perekond Liiv Omski linnast. Ma läksin neile bussijaama vastu ja sõidul Tuule tänavale sain teada, et nad tahavad päevaga ära käia Sõrves. Miks? Kuna mehe vanaisa oli hukkunud 10. oktoobril 1944, viimane puhkepaik Riia laht.

Viisin kokku Vintri dessandi ja Ants Metsa dendraariumi. Pakkusin ennast autojuhiks ja giidiks. Ants oli kodus ja pärast jalutuskäiku pargis mere ääres ütles Olga: “A eto že memorial!”

Võib-olla ei arvanud Ants Mets oma perega, et nad sattusid sellise koha peale, aga see ongi nüüd memoriaal nendele Eesti korpuse sõduritele, kes hukkusid selles tapatalgus. Ajad lähevad edasi, aga puud (ma loodan) elavad ja püsivad meist kauem ja võib-olla jääb meist miskit järele.

Ülo Roos


MTÜ RANNAMETSA ARBOREETUM, RANNAMETSA, VINTRI KÜLA, SALME VALD
– 2009 osales Liisu ja Ants Metsa aed võidukalt ajakirja Kodukiri “Kauni kodu” aiakonkursil.
– 2012 jõudis Rannametsa talu rahvusliku programmi “Eesti kaunis kodu 2012” Saare maakonna parimate hulka ja pälvis ka president Toomas Hendrik Ilvese tunnustuse.
– 2013. aasta septembrist on Rannametsa Arboreetum registreeritud mittetulundusühinguna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 488 korda, sh täna 1)