JUHTKIRI: Mahavaikimisest pole abi

Tänases lehes kirjutame inimestest, kes avalikus ruumis teisi tülitavad ja hirmutavad. Ning nendest kodanikest, kes, selmet häirijast näiteks korrakaitsjaile teada anda, oma halba kogemust hoopis sotsiaalmeedias jagavad. See, et räsitud välimusega topsivennad külmal ajal poes ukse juures end soojendavad ja osturetkele läinud sõpra ootavad, on tavaline vaatepilt. Mida enamik meist märkamagi ei tee. Või ei taha teha. Kui see “vaatepilt” just ise oma käitumise või olekuga tähelepanu ei nõua.

Raske on aga märkamata jätta vängelt alkoholi, uriini ja pesematuse järele lehkavaid eluheidikuid, kes end ühiskondlikus asutuses tundideks sisse seavad, tundes end seal nagu kodus.

“Ka nemad on ju inimesed ja me ei saa neid lihtsalt selle pärast, et nad odööre levitavad, välja tõsta,” ütlevad omavahelises vestluses ajakirjanikule probleemi tunnistavad kaupluste ja asutuste juhid. Leheveergudel nad seda teemat aga kommenteerida ei soovi.

Ühtpidi on oma juhitava asutuse maine pärast muretsemine mõistetav – kardetakse, et kui ebameeldivatest intsidentidest või kaaskodanikke häirivatest külastajatest kirjutatakse, jääb “plekk külge” ka kohale endale. Tõsi, alati ei pruugi töötajail häirivate tegelaste minema saatmiseks ka julgust (või jõudu) olla.

Teisalt – kui häirijatele ei anta märku, et nende käitumine või olek on vastuvõetamatu, tunnevadki nad end nagu kodus. Ning aina vabamalt. Teisi minema peletades. Ole, missugune oled, ja tee, mis sa teed, minema sind ikka ei lööda!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 424 korda, sh täna 1)