Pere sai kodutunde tagasi (3)

Kuus kuud tagasi end ühel kurval päeval keset tahmaseid seinu ja suitsuhaisu avastanud pere saab tänu optimismile ja heade inimeste abile jõulud taas oma kodus veeta.

MUSIKAALNE PERE: Perekond Kärner sai põlengus kannatada saanud klaveri asemele annetusena uue. Nüüd saab laste muusikakirg edasi elada. Vasakult: Joann, taga Aaria, ees istuvad pereema Agnes, süles Gleede, paremal Triinu.
FOTOD: Maanus Masing



Ühel maikuu pühapäeval sai häirekeskus teate tulekahjust Ida-Saaremaal Sundimetsa külas. Suitsupilve sukeldunud tuletõrjujad avastasid, et põlevad elektripliit ja elektrikilp seinal. Tuli oli rullunud üle diivani ja mänginud oma viimase hävitava mängu klaveril.

Hingematva suitsuhaisu ja tahmaste seinte vahel oli 11-lapselise Kärneri perekonna kodu.

“Oleme seda maja aastaid putitanud, et kodu laste jaoks valmis saada. Kui sa ühel hetkel seisad keset tuba ja kogu töö ja vaev on ümbert ära põlenud, siis tekibki arusaam, et osa asjade ees oled sa võimetu,” räägib pereema Agnes Kärner. “Praegu näeme aga, et me ei ole keegi tegelikult üksi ja abi tuleb ka sealt, kust seda kõige vähem oodata oskaks!”

ÕNNELIK KODU: Kärneri perekonda tabanud õnnetust ei reeda esmapilgul enam miski. Õnnelikult lõppenud õnnetuse tagajärjed on peaaegu likvideeritud ka majas sees.

Tõepoolest, veidi enam kui pool aastat hiljem ei anna juhtunud õnnetusest väliselt enam miski aimu. Maja trepil istub muheleva näoga pontsakas kass, kes avaneva esiukse peale oma soojaks istutud kohalt väikese kräunatuse saatel lahkub.

Naeratades avab suure pere ema ukse. Olgugi et alumise korruse suures toas on hetkel ainsaks esemeks klaver, püüab tähelepanu just maja vasakpoolne ots.

Silmame kaunist heledat köögimööblit ja hubast kööki, kus on end istuma sättinud kolm last. Ülejäänud on koolis või mandril ja välismaal.

Kärnerite pere pesamuna Gleede on kolmene ja esiti veidi häbelik. Tema kõrval särab Triinu ning üsna pea tuleb koolist Aaria. Kaheksane Joann ei pelga põlengust rääkida ja pajatab suvel juhtunust nagu kogenud tuletõrjuja.

VÄIKE PÄKAPIKK: Pere pesamuna Gleede on koha sisse võtnud kaunil valgel trepil, mis viib üles laste tubadesse.

 

POISS SAMA SUUR KUI PLIIATS: Üks tulekahju avastanud lastest oli Joann Kärner, kes on igati enesekindla olekuga ega pelga juhtunust rääkida. Selja taga on põlengust pääsenud laud, mis siiani poiste toas kasutusel.

 

UUEL KLAVERIL VIISIJUPPI MÄNGIMAS: Triinule meeldib samuti vahepeal klaveri taga väikesi muusikapalasid harjutada.

Pere oli õnnetuse ajal parajasti juubelil, kust kaks last läksid koju enne teisi. Väliselt ei saanud arugi, et majas sees punane kukk salamisi tegutseb. Lapsed maja ette toonud sugulane sõitis midagi aimamata rahuliku südamega minema.

“Ma tegin ukse lahti ja kuulsin piibitamist. Õde Hell (16) ütles, et siin on tulekahju. Hell tahtis emale helistada, aga ta telefon oli majas, teisel korrusel. Panin ukse uuesti kinni, et suitsu ei tuleks ja õhk ei liiguks. Jooksime õega koos sokipöisel naabrite juurde,” jutustab Joann.

Lapsed rääkisid tulekahjust naabrite juures ehitavale Kurmet Siinerile ja edasi tegutseti juba koos.

Joann teadis, kuidas käituda

Oskusliku tegutsemise eest said lapsed hiljem kiita ka tuletõrjujailt. Just see, et kõik uksed-aknad kinni hoiti, päästis maja hullemast. Nõnda säilisid vaatamata põlengule majakonstruktsioonid ja midagi sisse ei varisenud. Ja muidugi, mis peamine – keegi ei saanud viga.

Kuidas lapsed nii oskuslikult tegutseda teadsid? Joann vastab, et koolis oli just mõni aeg tagasi käinud tuletõrjuja, kes sellisteks olukordadeks juhiseid andis. “Teadsin, et enne tuleb kontrollida ja uksed kinni panna. Siis tuli ei levi.”

Üleval korrusel oli Joanniga koos tulekahju avastanud Hellu telefon, mille jaoks ta oli suure vaevaga raha kogunud. “Ma imestan, et ta seda päästma ei läinud,” lisab ema Agnes.
Naabrite ehitusmehe Kurmeti kõnest pereema suurt ei mäleta: “Naaber on meie pereisa Jaani poolõde Helen. Kurmet tegi seal parajasti tööd. Kui kõne tuli, sain aru, et maja suitseb, aga meie kohale jõudes oli platsil kolm-neli suurt autot ning siis hakkas kohale jõudma, et asi on palju tõsisem.”

SUITSUNE MÄLESTUS: Majas põlengu ajal olnud klaver sai pöördumatuid kahjustusi ning on nüüdseks leidnud endale väärika koha koduhoovis.

Sisse astudes avanes trööstitu vaatepilt. Alumisest korrusest ja köögist oli alles põlenud ja tahmane sein. Juhtmed olid sulanud. Teisel korrusel asuvas poiste toas oli sulanud diivan.

Olgugi et tuli oli neelanud valimatult, jättis see näiteks alles perekonna retseptiraamatu, vaid ääred olid kärsatanud ja lehekülgede vahel suitsuseid “templeid”.

“See on mul siiamaani kasutusel,” sõnab Agnes köögikapi juurest tulles. “Siin on meie retseptivaramu. Veider, et tuli just seda nõnda säästis.”

Kärneri peres on kokku 11 last, ent kodus elab püsivalt praegu kaheksa, teised on oma elu peal. Ema Agnes räägib, et esialgu olid ikka kõik veidi šokis. Nädalaks koliti Jaani poolõe juurde naabermajja, ent kauaks sinna pidama ei tahetud jääda.

Pere tuli tagasi koju ja algas suur kraamimistöö. Pisike Gleede, kes toona oli kõigest kahene, kartis juhtunut paaniliselt. Kui pere majas toimetas, jooksis pisipiiga majast eemale ja peaaegu tee peale. “Üks onu tuli näppu viibutama, et kas te vaatate oma laste järgi ka,” meenutab Agnes.

Poeg Ott pesi koos isaga kõige vähem kahjustada saanud toa ära ning kogu pere läks sinna tuppa elama. “Eks me olime siin jah kõik käed-jalad koos, aga vähemalt olime kodus, see oli just lastele oluline,” lausub ema.

Järellained tõid pisarad silmi

Lapsed olid üksteisele raskel ajal suureks toeks ja hoolitsesid üksteise eest, kuidas vähegi said. Vanematele oldi abiks ja koos töötati selle nimel, et kodu jälle üles ehitada. “Ainus mõte oli laste jaoks kodu valmis saada. Kõike oli korraga nii palju, et ei jõudnud muule keskendudagi,” möönab pereema.

Kui ta ühel hetkel pilgu oma pangakontole heitis, panid laekunud annetused tal pisarad voolama. Kontol oli ligi 11 000 eurot ja raha tiksus veel hiljemgi juurdegi. Naabritädid tulid 50-eurostega, endal pisar silmas, et anda oma panus pere kodu taastamisse.

“Ma vaatasin, kuidas inimesed appi tulid, ja lihtsalt nutsin. Kõik soovid ja head sõnad, toetus täiesti võõrastelt inimestelt. Nii palju oli neid, kes tahtsid aidata,” on Agnes tänulik.

Kuigi summa tundub suur, kulus see suuremas osas vaid köögiosa korrastamisele. Osa mööbliesemeid suudeti päästa. Alles jäid näiteks pereisa tehtud kiiktool ja veel mõned esemed. Söögilaud oli terve suve õues tuuldumas ja seisab nüüd taas omal kohal. Õues on endale väärika koha leidnud ka tulele alla jäänud klaver.

PEREKONNA RELIIKVIA: Kuigi retseptiraamat oli pereema Agnes Kärneri sõnul üsna tulekolde lähedal, jättis tuli selle peaaegu puutumata. Raamat, olgugi veidi suitsune ja kollakas, on kasutusel siiani.

“Kõik, mis vähegi kannatas hoida, jätsime alles. Isegi mõned riided, kuigi nendel on ikka veel suitsuhais küljes,” nendib Agnes. Hais ei kadunud niipea ka koduseinte vahelt.

Ümbertringi tulnud abi aitas majja soetada kodutehnikat, uue klaveri ja riideid. “Jaani poolõde Helen ajas kõik oma sõbrannad tagajalgadele. Nende kaudu saime hulgaliselt riideid. MTÜ Meelespea kaudu tõi Euronics meile nõudepesumasina ja külmkapid, pesumasina ja isegi pesukuivati! Neid ingleid, kes meid sellel raskel ajal abistasid, oli muidugi meeletult,” sõnab Agnes heldimusega.

Kõik halb jääb vanasse aastasse

Kõike läbielatut meenutades ütleb Agnes, et kunagi oli neil köögis suur tahvelsein, kuhu lapsed kritseldada ja joonistada said. Nüüd on majas raske leida tumedat tooni, veel enam musta seina.

“Ma ei tahtnud enam mingit meenutust sellest tahmast ja põlengust. Nii otsustasime, et ei mingeid musti seinu rohkem. Selle pärast on köök ka üleni heledates toonides, must mõjub kohe raskelt,” tunneb Agnes rõõmu valgusküllasest interjöörist.

Kõigest paari kuuga on majast välja viidud ja asendatud suurem osa halba sündmust meenutavatest tagajärgedest. Täielikust õnnest on Agnese sõnul puudu veel vaid natuke: “Praegu on veel puudu üks suur mõnus diivan, kuhu kogu meie pere ära mahuks. Me oleme nii harjunud kõik koos aega veetma, kuid praegu on nii, et pere sööb ära ja igaüks läheb oma tuppa.”

Alumisel korrusel haigutab tõepoolest alles tühjus, ainult klaver seisab nurgas. Samas lisab Agnes naerdes, et nüüd saab vähemalt jõuluks kuuse ja õledki tuppa tuua, sest toas pole vaipa ega mööblit.

Mõned päevad pärast Saarte Hääle külaskäiku tegi Heido Peterson mööblifirmast Bellfire pakkumise, et teeb neile soodsalt väga suure nurgadiivani. Selle eest on juba tasutud ja diivan peaks Kärnerite koju toodama 16. jaanuaril.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 319 korda, sh täna 2)