Urve ja Reinu armastus (2)

“Tol talvel 17 aastat tagasi sadas matustel vihma. Surnuaiast seltskonnaga tagasi sõites võttis Rein eksikombel kaasa võõra vihmavarju,” alustab saarlasest stsenarist ja režissöör Ilmar Raag lugu oma emast Urvest ja tema abikaasast Reinust.

Ilmar Raag

68-aastasel Reinul oli seljataga bussijuhi elutöö ja abielu. Nüüd oli ta väikest kasvu, vaikne ja läbinisti aus inimene. Ta helistas kohe Viivele, et võõras vihmavari tagasi anda. Järgmisel päeval kohale jõudes leidis Rein Viive juurest aga Urve, kes oli justkui uut õmblusmasinat tulnud uudistama. Urve oli 54-aastane terviseameti ametnik, kes kontrollis joogivee puhtust Saaremaa hotellides ja restoranides.

Ilmselt oli Urves veel midagi, sest äraminekule sättisid Viive külalised üheaegselt. Tolle 2001. aasta jaanuarikuu Kuressaare pimedatel tänavatel jalutati kiirustamata ja siis tegi Rein ettepaneku järgmisel päeval uuesti kohtuda. Kaks aastat hiljem seisid nad Kaarma kirikus altari ees.

Kuni surm lahutab

See oli kõige ilusam pulm, mida ma olen kunagi näinud. Urve, minu ema, abiellus teist korda, kui ta oli 56-aastane. Rein oli juba saanud 70-aastaseks. Ilus oli juba see ausalt paljaste seinte ja naiivsete bareljeefidega 13. sajandi kirik, mis asus eemal suurematest küladest ja inimeste sagimisest. Veel ilusam oli aga arusaamine, et selle abiellumise taga oli tõepoolest ainult armastus. Sest mida saavadki teineteisele lubada kaks inimest, kelle lapsed on juba suureks kasvanud ja kellel
ei ole liiga palju raha või võimu?

Samas mäletan, et minu kui 35-aastase mehe pähe jõudis järsku hirmutav äratundmine – need kaks inimest saavad peamiselt lubada vaid seda, et nad on koos, kuni surm neid lahutab.

Ma pean seda mõtet uuesti kordama, sest kui ma näen noori inimesi altari ees, siis kangastuvad silme ees uus kodu, lapsed ja pangalaenud. Aga nemad teavad altari ees, et kõige tõenäolisemalt peavad nad oma armastatut maamulda sättima.

Teate, mul ei olnud õigus. Vanus ei takista armastajaid. Nad kõpitsesid püsti ühe väikese maja ja käisid puhkamas soojadel lõunamere saartel, nagu kõik armastajad seda teevad. Nii elati elu, millest nad ei osanud unistadagi oma nooruse Nõukogude Eestis.

15 aastat hiljem pidi Urve aga küsima: “Kas sa jätad mind nüüd maha?” Rein lebas väsinult voodis. Juba olid möödunud ööd, kus hingata oli raske. Märgid olid antud. “Ei,” vastas Rein, “mina ei jätaks sind, aga… loodus nõuab.” Ja siis tulid taas päevad, kus Reinust lebas vaid kõhetu keha voodis, samas kui ta vaim vaatas juba üle teed, kuhu tuleb minna. Urve istus kord ta kõrval seal voodi juures. Võib-olla tahtmatultki puudutas ta hingekeeli küsimus: “Miks loodus mu Reinu niimoodi kiusab?”

Paar kuud tagasi helises mu telefon ja ema hakkas ettevaatlikult rääkima: “Ma ei kavatse veel surra, aga ma tahaksin rääkida sellest, kuhu meid Reinuga matta ühel päeval. Me oleme siin mõelnud, et lõpuks oleme jälle koos. Ma arvan, et see võiks olla Kaarma surnuaed, kuhu ju ka ema on maetud.”

Siinkohal pean ajas pikalt tagasi minema. Enne sõda, kui minu vanaisa Aadu esimene naine suri, lubas vanaisa talle surivoodil, et ühel hetkel tuleb ta igavesele unele oma naise kõrvale. Siis naine suri ja Aadu jäi üksi.

Aastad läksid mööda ja ta tutvus uue naisega, minu vanaemaga, kes oli äsja kaotanud mehe suurde sõtta. Minu vanaemast ja vanaisast sai paar, aga tingimusel, et kui Aadu sureb, siis maetakse ta tema esimese naise kõrvale. Sellest abielust sündis kaks last. Kellest üks on minu ema Urve.

Kui aeg jõudis kätte ja Aadu suri, siis pidasid kõik lubadustest kinni. Aadu maeti tema esimese naise kõrvale. Minu vanaema elas veel 35 aastat ja maeti lõpuks… mitte üksi. Ta maeti oma lapsena surnud poja kõrvale. Üks tema mees puhkab Venemaa mullas sõdurite ühishauas ja teine mees esimese naise kõrval.

Tänan sind, Rein

Meenutades seda lugu, tahan ma täna Reinu veel ükskord tänada. Sellest hetkest, kui ma hakkasin täiskasvanuna maailma mõistma, ei näinud ma ema iial nii õnnelikuna, kui sinuga koos olles. Sa andsid talle midagi, mida lapsed ei saa samal viisil anda ja neid õnnelikke aastaid ei saa teilt ka keegi ära võtta.

Ma arvan, et Urve ja Reinu armastuslugu on õnneliku lõpuga, sest mis saab olla armastusele parem, kui algul antud lubadusest kinnipidamine. Olla teineteise kõrval, kuni surm meid lahutab ja siis puhata ühel hetkel kõrvuti igavikus ja võib-olla oodata koos ülestõusmistki.

Reinu matustel Kaarma surnuaias sadas vihma. Leinajatel olid kaasas mõned vihmavarjud. Ja mine tea, võib-olla läks mõni neist jälle vahetusse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 116 korda, sh täna 1)