KATRIN PIHLAS: MA OLEN HINGELT SETU!

“Meil puudub soov panna suure tee äärde viit!” ütleb Peetri puhketalu perenaine, EPA majandusteaduskonna haridusega Katrin Pihlas. Privaatsus oli peamine märksõna, miks aastaid tagasi siia metsade keskele elamine soetati. Algul suve-, siis päriskoduks, millest nüüd on saanud ka suve- või talvekodu kõigile neile, kes tahavad Saaremaal puhata ja oma puhkust tõelises privaatsuses veeta.

“Ma sattusin siia 1995. aastal täiesti juhuslikult ajalehekuulutuse peale. Olin siis noor ema, väikese lapsega ja teise lapse ootel. Ma ise olen ju pooleldi maatüdruk. Minu esimene eesmärk oli leida selline maakoht, kus ma saan oma lapsed muru peale kõndima lasta. Teiseks, et see koht ei oleks linnast kaugemal kui 25 kilomeetrit. Kolmandaks tingimuseks oli see, et paik oleks piisavalt privaatne, mitte kuskil keset küla, kus naaber saab igal hetkel üle aia vaadata ja uurida, mis ma siin just parasjagu teen. Ega tol ajal selliseid kohti väga palju pakkuda olnud. Lehes oligi üks-kaks kuulutust ja üks neist loosi läkski. Niimoodi me siia sattusime. Ise elasime sel ajal veel Kuressaares.”

Ostmishetkel oli siin olemas vana talukoht kõrvalhoonetega. Ja hästi võsastunud ning ajastukohast olmeprügi täis plats. Ega muud olnudki… See kõik tähendas aga lähiaastateks suurt ja vaevarikast tööd, et kõik siin elamisväärseks muuta. “Kes siis selle peale mõtles!? Koht oli ju olemas, kuhu tulla ja kus omaette olla. Ja muruplats oli ka olemas, kuhu laps kõndima lasta.” Kõlab umbes nii, nagu stseen tuntud Eesti filmist, kui Ukuaru Minna, laps kaenlas, oma uude koju jõuab…

Peetri talu värav on kutsuvalt lahti nii sügisel kui ka talvel.

Vana kaevu kõrvale mahuvad nii dekoratiivkujunduslik lillevanker kui ka puhtpraktiline
tünnisaun.

Kaminanurk ootab külalisi õdusat õhtupoolikut veetma.

Esimene külaskäik Peetrile jäi jaanipäeva-eelsesse rodode õitsemise aega.

“Niimoodi see nägi välja küll,” on ka Katrin nõus. “Esimestel aastatel proovisime siin isegi kartulit kasvatada. Oli põld pikkade vagudega, teine laps oli juba ka sündinud, kui ma neid vagusid siin suvel harimas käisin. Siis tuli ka kolmas laps. Oligi nii, et üks laps oli ühes, teine teises vao otsas ja kolmandat lohistasin siis nii-öelda endaga kaasas, kui mööda vagu nühkisin. Aga kui sügisel kartulivõtmise aeg kätte jõudis ja me linnast siia maale jõudsime, selgus, et metssead olid kartulid juba ära võtnud.”

Maja ostuga sai Katrin kaasa Nõmpa küla Peetri talu 1949. aastal avatud majaraamatu, kus kirjas kolhoosiaegsed elanikud ja seegi, millega nemad on tegelenud. 1990 oli maja väärtuseks antud “1982. aasta hindade alusel” 5900 rubla.

Mõte hakata Peetril turismitalu pidama ei tulnud igavusest. “See oli asjade loomulik käik. Üks asi viis teiseni. Kui oled ise mandrilt pärit, siis hakkab ju neid sõpru-sugulasi ja muid öömaja-hädalisi voorima. Nõudlus tingis pakkumise. Tuttavad ise tegid juba ettepaneku, et mis te ikka niisama, tehke juba teenus raha eest ja kõigile.”

Vaatamata sellele, et turismitalu sai registreeritud juba üle kümne aasta tagasi, 26. juunil 2006, pole ind tänaseni raugenud. “Pigem on hasart aastatega kasvanud. Minu jaoks on ta nüüdseks saanud põhitegevuseks. Ja kui see mulle ei meeldiks, ma ei teeks seda,” on Katrin kindel.

Elutoa mööbli ja sisustuse valikul on perenaist palju aidanud taaskasutuspoed.

Soojamüüri tagusele lavatsile mahub ka mõnusalt pikali viskama.

Kööginurgas on põrandal Mulgimaalt pärit kaltsuvaibad.

 

Külaliste heaolu on siin nii olulisel kohal, et suveks – turismi kõrghooajaks – jätab pererahvas oma kauni kodu puhtalt külaliste päralt ja kolib ise haagissuvilasse. “See on meie suvila! Elame seal terve suve ja tagasi kolime sügisel.” Katrin ütleb, et selles pole midagi imelikku. “Me ei pea seda kõike, mis me siin teinud oleme, ainult endale hoidma. Ma olen õppinud seda koos külalistega nautima ja kõik, mis ma teen, teen ju ka ikka iseendale. See lõik on minu enda nägu. Mulle meeldib ka tagasiside – kui inimesed on rahul, kiidavad – siis kellele see ei meeldiks…”

Paljuski liigub info Peetri kohta parimal ja usutavamal viisil – suust-suhu. Paljud leiavad selle paiga siit metsade keskelt üles interneti kaudu. “Me ei tahagi, et siia juhuslikud möödasõitjad sisse keeraksid. Me ju müüme ka privaatsust! Nii on.”

Päris vaikne pole siin ka talviti. Kui tuleb lund, mis rookatused paksude mütside alla peidab, meenutab see kõik siin toredat talvevõlumaad.

Põnevat avastamist pakub ka kõik see, mis katuste alla jääb. Omaette teema on Katrini oskus ruumikujunduses ja sisustuses erinevatest riikidest ning paljus ka taaskasutuskohtadest soetatud esemeid omavahel sobima panna. “Kõik on tehtud võimaluste piires, aga fantaasiale ei ole ma küll kätt ette pannud!” Nii on saaremaisest palgist hoone seinte vahel endale koha leidnud Bulgaariast pärit laudlina, värvikas maal köögi seinal on Hollandist, lühter Belgiast ja malmkamin hoopis Poolast. Kaltsuvaibad on Mulgimaalt. Perenaisel on harjumus aeg-ajalt mööblit ja muid sisustuselemente ümber paigutada. „Mul tekib mingi mõte, siis ma lasen sellel küpseda ja lõpuks pole muud kui ära teha. See mööbeldamine käib siuh-vilks. Mul ei ole siin miski lõplikult paigas.”

Peetri areneb ja muutub. Ainsana jääb muutumatuks külalislahkus, mida jagub siin nii sõpradele kui võhivõõrastelegi.


Peetri talu asub Kesk-Saaremaal looduskaunis kohas.

Talukompleksi kuuluvad peamaja, suur ait, väike ait ja saunamaja koos tünnisaunaga. Lisaks kuulub kompleksi õuemaja kahe eraldi majutusruumiga ja pidumaja õueköögi- ja tantsuterrassiga, õuekamin, välilehtla, võrk- ja jalgpalliväljak, lõkkeplats, kiik, batuut, liivakast.

Majutuskohti on peamajas kuni 15, suures aidas 8, väikses aidas 2, õuemajas 10+4, kokku 39. Lisaks telkimiskohad.
Vaata ka: www.peetritalu.ee

Pildid MAANUS MASING, TÕNIS KIPPER

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 333 korda, sh täna 24)