Peen värk: külamees leidis tsaariaegse vahvlimasina (10)

Ajaloolise köögitarviku avastas oma sepikoja kraami hulgast Viidu külas elav Ain Vammus. Et mehel endal polnud aimugi, millega tegemist, asuti asja uurima ning vapikotka märk raudadel ajas elevusse isegi ajaloolased.

VAAT KUS LUGU! Ain Vammuse sepikojast välja tulnud kummaliste raudadega tehti tsaariajal vapikotkaga vahvleid.
MAANUS MASING



“Mina ei tea, mis asi see täpselt on,” tunnistas veidi roostes raudade omanik Ain, kes arvas, et tema ei oska leitud esemest suurt midagi rääkida. Tal endal pole olnud ka aega asja lähemalt uurida. Üks tuttavatest pakkunud, et kuna läheduses asub kirik, siis ehk tehti nendega kunagi näiteks kirikule armulaualeibu.

Seda Vammus siiski kinnitas, et kotkamärgiga rauad leidis ta oma kodu juures asuvast sepikojast ja ilmselt olid need sinna sattunud tänu tema isale, kes taoliste vanade asjade vastu omal ajal suurt huvi tundis. Sepikojas leiduva kraami hulgast tulid rauad välja, kui Ain seal hiljuti korda looma asus.

Leiu pildi riputas sotsiaalmeedias tuvastamiseks üles Aini tuttav, kelle küsimuse peale, millega tegemist, pakuti kahte asja: kas vahvlirauad või pitseritangid.

Peened vapikotkaga vahvlid

Et päris selget sotti seal asjast ei saanud, näitas Saarte Hääl raudade pilti ajaloolastele, keda huvitav kotkapildiga ese mõnetisse elevusse ajas.

Saaremaa muuseumi peavarahoidja Priit Kivi kaldus esimese hooga vahvliraudade poole, ent saades teada, et läbimõõt nende laiemas osas ei ületa 10 cm, hakkas ta selles kahtlema. Samas näitas selline mõõt, et pitseri jaoks on seda liig palju.

Mandril tegutsevate ajaloolastega asja arutanud, sai Kivi pildi aga selgemaks ja kinnitas õige pea, et tegu ongi vapikotkaga vahvliraudadega. Sajaprotsendiliselt ei julgenud ta küll öelda raudade tehasetähist ja aastaarvu, sest esimene foto esemest nende kohta aimu ei andnud.

Samas oli muuseumi peavarahoidja saanud kinnitust, et sellised vahvlirauad on olemas ka Eesti ajaloomuuseumil ja seal on neile peale märgitud Tuula 1888. “Aga see muidugi ei tähenda, et need (Viidult leitud rauad – toim) oleksid samal aastal samas kohas tehtud. Neid võidi ka mujal teha,” arvas Priit Kivi.

Täiesti kindlalt võib tema sõnul nüüd aga öelda, et tegu on ikkagi 19. sajandi ehk tsaariaja vahvliraudadega. “Olidki sellised vapikotkaga,” nentis ta.

Tavapäraste vahvliraudade kohta tunduvad need siiski ülearu peened, ent Priit Kivi sõnutsi võisid need natuke nagu uhkuseasjad olla küll. Seega võidi sääraseid raudasid kasutada ilmselt kuskil lähedal asuvas mõisas. “Meie muuseumis on ka kolm paari vahvliraudu, aga neil ei ole sellist mustrit peal,” tõi Kivi välja leitud raudade erilisuse.

Terves Eestis paarkümmend

Eesti muuseumide kiirpäring näitas neid tema andmeil umbes paarkümmend terve Eesti peale. “Ma ei tea, kui palju neid vahvleid toona tehti, aga ilmselt natuke ikka tehti,” naeris Kivi.

Põneva leiuga on Priit Kivi hinnangul aga kahtlemata tegemist. Vahvlitegu käiski tema sõnul tol ajal nii, et tainas pandi raudade vahele, vajutati need kinni ja kuumutati siis lahtisel tulel. Seejärel keerati rauad ringi ja kuumutati neid ka teiselt poolt.

“Alguses mõtlesime tõesti, et äkki on need mingid pitseritangid, aga selle mõtte nullis ära, et pitser löödi ikkagi ühele küljele ja teine külg oli tangidel tavaline,” sõnas Kivi. “Seega ongi tegemist 19. sajandi vahvliraudadega.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 4 213 korda, sh täna 1)