Eesti (ralli)mees – käivita murutraktor! (2)

Tarmo Pikner

“Et jõulud on selleks korraks möödanik, jääme ootama järgmist ürgpidupäeva – jaanipäeva. See pole kaugel ja murutraktori poldid-mutrid tuleb ära õlitada,” kirjutab endine Žiguli omanik, nüüdne muruniitja Tarmo Pikner.

Kahju ainult, et parimaid sportlasi ja nendega seonduvaid tegelaskujusid ei valita lisaks jõuludele ka jaanipäeva aegu. Asjata. Saaksime paremini jälile eestlase ürgloomusele ja jaotada rahvast jätkuvalt vähemalt kahte lehte: ühed, kellel näpud karburaatoris, kasvatades edasiliikumiseks hobujõude, ja teised, kes kasvatavad liikumiseks iseenda inimjõudu.

Teadagi – eestlane on murupügaja rahvas. Enne 1991. aastat ei teadnud eestlane murust mõhkugi, ent kapitalismi ilmudes on murupügamisest saanud eestlaste rahvussport. Olen pannud tähele, et kui Wimbledoni tennisemuru kõrgus peab olema 8 mm, siis meie koduaedade muru ei tohi olla kõrgem kui 5 mm (muidu tulevad naabrid tänitama ja kellel seda “naabrist hullem” jama vaja).

Püüame jälile saada, kust on pärit selline kiindumus murutraktoritesse ja kuhu see on meid tänaseks viinud.

Kiindumus mootoritesse

Suurima panuse mootorite müstifitseerimisse on andnud sotsialistlik nõukogude autohiilgus – Togliatti autotehas oma Žiguli-nimeliste plekist kastikujuliste sõidukitega. Iga enesest lugupidav nõukogude inimene pidi elu jooksul muretsema endale ühe sellise ja siis ülejäänud elu seda lahti-kokkupanemise meetodil putitama.

Mujal maailmas oli see etapp muidugi ammu läbitud ja kõikvõimalikud autofirmad trumpasid üksteist üle – kelle karburaator peab kõige kauem vastu. Edasi tulid mängu autokummide (tänapäeval nimetatakse rehvideks) firmad, kes disainisid erinevaid kummide mustreid, ning lõpuks jõuti järeldusele, et keegi peab ka roolis istuma, ja kuna roolis ei tohi raamatut lugeda, palgati lisaks kaardilugeja. Siit need hädad alguse saidki!

Küsimus on selles, kuidas ikkagi võrrelda autorooli keeraja käeliigutust (kokpiti video järgi on käe liikumise ulatus kuni 10 kraadi) näiteks basseinis liblikstiilis ujuja käetõmbega (käe liikumine 360 kraadi). Milleni käetõmbe ulatuse ühtlustamise püüd autoroolis viis, nägime Mehhiko ralli kiiruskatsel, kui Tänak proovis seda järvevees kindlaks teha (peaaegu tuligi välja).

Aga nüüd asja juurde. Oot, mitu ekipaaži neil WRC-rallidel üldse sõidabki – kas seal ei olnud mitte esindatud neli autotootjafirmat (loll küsimus – kas nii vähe ongi maailmas autotehaseid?) ja igaüks kolme ekipaažiga. Noh, niisiis 12 meest roolis ja teist sama palju kaarti lugemas. Ja nii aastaringselt samad 12 + 12 meest rallivadki omavahel mööda ilma ringi (rahva tungival soovil).

Kui nüüd uurida, millega sportlased inimjõul tegelevad, siis Novosjoloveid oli vehklemise MM-starti pääsenud koguni 128. Eks vehkimist oli kõvasti ja lõpuks tuli ka teenitud medal.

Muidugi – rallisõitjate kandepind on palju laiem, igaüks meist on ju autojuht, mõõgakandjaid on aga tänapäeval oi kui väheks jäänud (meie kaitseväe ohvitserid said esimesed mõõgad alles 2009. a).

Ja veel – oleks ikka veider, kui näiteks kergejõustiku fännid (kümnevõistleja Janek Õiglase austajad) tuleksid äkki fiiberteivastega tänavatele ja hakkaksid tänavaristmikke ületama teivashüppe stiilis. Ralliauto jäljendamine on ju palju lihtsam – pool summutit alt ära, gaasitald põhja ja auto saab tiivad (tihti lendab küll vastu poste, puid ja kivisid).

Ülesaaremaaline põrin

Nii sõidab Tänakuid tänavatel hulgi ja kuuldavasti on nendega ka probleeme olnud (õnneks oli läinud aastal kõige hullemaid juhtumeid vähemaks jäänud). Järelkasvu pärast pole vaja muretseda. Kuu aega enne Saaremaa ralli algust on sügisekuulutajad kohal ja käib ülesaareline põristamine ja ärapanemine.

Kui veelgi võrrelda võrreldamatuid, siis isegi nii lihtsas asjas, nagu pallimängud, on raske paremat selgitada, sest kuidas sa võrdled Klavanit ja Tähte – üks taob palli jala ja peaga ning käega ei tohi üldse lüüa, teine lööb just nimelt käega ja mängib peaga.

Lõpetuseks konstruktiivne ettepanek – teeksime parimate sportlaste selgitamiseks kaks kategooriat: hobujõudude klass ja inimjõudude klass. Ei saa ju panna ometi inimesi ja hobuseid võidu jooksma, isegi legendaarne Usain Bolt kaotaks sellise ebavõrdse jooksuvõistluse hobustele, rääkimata siis Novosjolovist.

Kuigi karta on, et ka sellega ei lahene kõik probleemid. Sest kuhu paigutada bridži- ja turakamängijad ning peotantsijad (rääkimata missi-tissi-fitnessivõistlejatest). Mis muud, kui tagasi kaasaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertaini mõtete juurde: oo sport, sa oled rah(a)u!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 700 korda, sh täna 1)