Rahva raha – las minna! (6)

Erki Aavik

“Pealinnast kuuleme, et “mullu septembris esitasid riigikogulased Jaak Madison, Artur Talvik, Jaanus Karilaid, Toomas Paur ja Martin Helme uue otsuse eelnõu, millega tühistataks varasem (VEB) fondi likvideerimise otsus ja makstaks sertifikaadiomanikele reaalne rahaline hüvitis”. Makstaks. Makstagu! Tehtagu! Aga – kes teeb? Kes maksab?” küsib muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

Praegusel juhul muidugi maksumaksja, teisisõnu eelkõige kõik tööd vihtuvad ja muul moel maksustatavat tulu teenivad ja saavad inimesed. Suurem osa meist, kui vanakesed ja lapsukesed välja jätta.

Ajalehes pole muidugi ruumi ja üleüldse pole ajaleht tingimata õige koht selle loo üksikasjalikumaks selgitamiseks, seda enam, et ega see ju enamikku meist huvita. Aga peaks huvitama hakkama siis, kui tänasest ühiskassast ehk riigieelarvest makstakse väikesele osale meie hulgast raha, mille nad kaotasid rohkem kui veerand sajandit tagasi.

Asi ise oli keeruline, edaspidine juriidika – kohtuvaidlused ja -otsused – veel keerulisem. Aga on üks põhimõtteline küsimus – õiglus.

Klaarime varaste ja ametnike jama?

Muidugi on õiglane, kui vara tagastatakse selle omanikule, olgu veerand või mitu sajandit hiljem. VEB fondi puhul oli aga suur ja suurem osa kõnealustest varadest varastatud. (“Lõpuks selgus, et suur osa Venemaal külmutatud rahast, 32 miljonit dollarit, oli lihtsalt ära varastatud, kusjuures Eesti Panga juht oli selleks dokumenti võltsinud. Paraku aegumise tõttu selle suhtes kriminaaluurimist ei alustatud.”) Lisaks tegid konkreetsed Eesti ametiisikud rea otsuseid, mis on hiljem kohtus valedeks ja seega vara omanike suhtes ebaõiglaseks tunnistatud.

Talviku ja teiste esitatud eelnõu kohaselt peavad tänased maksumaksjad korvama varaste kuriteo ja – võimalik, et lihtsalt lollide ja/või asjatundmatute ja/või korrumpeerunud – ametnike tehtud kahjulikud otsused.

See viimane – ametnike otsustest tekkivate kulude ja kahjude kinnimaksmine – on meie rahval muidugi ammu omaks võetud, kuid eks sellelegi peab ükskord ots tulema. Ja kui keegi on varguse tõttu varast ilma jäänud ja tal ka kindlustuspoliisi polnud, siis pole ju õiglane nende suhtes, kes asjasse puutumata oma kukrut kergendama peavad.

Meie ühiskond on kokku leppinud, et osaleme eakatega koos nende vanaduspäevade kulude katmisel (kasinalt küll, aga siiski!) ja katsume ühiselt osaleda lapsevanemate hariduskulude ning põduramate ravikulude katmisel (ka see on kuuldavasti kehvakene, aga millal siis raha küllalt on?!). Nüüd siis hakkame klaarima varguste ning lollide või kelmidest ametnike jama?!

Ja jälle teiselt poolt… Kui mõnikümmend täna juba eakat saarlast saaks igaüks mõnisada dollaritki – oleks seegi asi!

Kogemused võiksid õpetada

Mis on selle jutu mõte? Et kas seisukoht ja poole valimine kah tuleb?

Tuleb. Taas kord tuleb teadmine, et kohtus mõistetav õigus ei pruugi õiglane olla. Kahjuks tean koguni juhtumit, kus praeguses Eesti vabariigis ametis olev kõrgema astme kohtunik ütles istungil oma kolleegide kuuldes, et ega kohtuotsus peagi õiglane olema – kohtuotsus peab järgima seadust.

Tuleb seisukoht, et meie poolt valitud isikud peaksid mõtlema, vähemalt võiksid mõelda, kas uued ettevõtmised ei tekita mitte uut ja suuremat ebaõiglust?! Juriidilistest seisukohtadest hoolimata, sest kolme juristi käest saame vähemalt neli arvamust.

Omandireformi kogemused võiksid ju õpetada: mida pidid tundma peotäie kollaseid kaarte saanud endised omanikud, teades, et nende hoonele oli veneaegne majavalitsus mingi remondi teinud ja seetõttu nende maja ei tagastata, kuid suure naabermaja, mis oli just enne okupatsiooni peamiselt pangalaenuga valmis ehitatud, said lapsed-lapselapsed terve täiega tagasi, kuigi nende vanemad-vanavanemad olid selle eest heal juhul ehk paari korteri jagu omast taskust maksnud?

Maailm ei ole õiglane paik, kuid enne suuri ettevõtmisi ei keela keegi õigluse üle mõelda ja alles siis ette võtta.

Igal juhul olen nõus Tiit Sarapuuga, kes võimaliku rahasaamise kohta ütles: “Ma ei eelda, et riik selle raha meile kohe välja maksab. Tehku seda kas või kümne aasta jooksul või asendagu mingi muu varaga. Andku siis kasvõi aukiri kõikidele aktsionäridele – Eesti panganduse päästmise eest –, mitte ärgu sõimaku spekulantideks.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 644 korda, sh täna 1)