Respectus ja teised (2)

Rein Orn

“Kui 2018. aasta jätkub Saaremaa – ja ehk kõigi arhipelaagi saarte – kultuurimaastikul sama põnevalt kui Läänesaarte kammerorkestri kontsert Edoardo Narbona juhatusel 14. jaanuaril, siis on küll tulemas aeg, mis paneb ootusärevusega vaatama nii lähitulevikku kui heitma pilku kaugemalegi,” kirjutab muusikasõber Rein Orn.

Osalesin minagi Kuressaare kontserdil ja jagan austet lugejatega hääl meelel oma muljeid, mis ei pretendeeri mingil juhul detailsele arvustusele, vaid on pigem tavalise muusikasõbra märkmed ja hetke­emotsioonid.

Pühapäeva pärastlõunaks oli Kuressaare kultuurikeskuse saali kogunenud arvukas kuulajaskond. Külastanud ka orkestri eelmisi kontserte, kaasa arvatud esimest, tõdesin rõõmuga, et publiku arv võrreldes debüütesinemisega oluliselt kahanenud küll ei olnud.

Kavas olid René Eespere “Respectus”; Mozarti kontsert klaverile ja orkestrile A-duur, K 414 (solist Auli Lonks); Giovanni Bolzoni “Minuet Lent” op. 157 ja Gustav Holsti “Brook Green Suite”, H.190.

Eespere “Respectuse” avaloona kavva võtmine oli mingil määral risk. Teada-tuntud tõde ju, et ole sa nii proff kui tahes, esinemisnärv on ikka sees. Ning kui esmalt tuleb astuda kohe üsnagi nüüdisaegsete helide ja dissoneerivate akordide kõla maailma, siis võib pisuke ebakindlus ju põue pugeda küll.

Perfektne ja puhas kõla

Avaakordide forte võttis mul hinge kergelt kinni – nii perfektne ja puhas oli see kõla. Edasine muusika tundus kui erinevate pillirühmade kontsertmeistrite vestlus, kuhu siis hiljem ka teisi muusikuid sõna sekka ütlema lubati. Hetkeks tabasin selle vestluse käigus II viiuli rühmast kostvat intonatsiooni vääratust, mis veidi hiljem, samas obligatoorses teemas kordus, kuid mida aeg edasi, saadi jalad juba kindlalt maha.

Kogu kontsert tõestas, et orkester on aastaga teinud ära märkimisväärse töö ja kõlakultuur on muutunud palju kandvamaks, ühtlasemaks ja puhtamaks. Dirigent valitses kindlal käel kogu teost, haarates seda kui tervikut ning tuues esile just selle dramaatilise konteksti. Märgin siinkohal eraldi ära nn madalate keelpillide rühma, tšellod ja kontrabassi. Kogu kontserdi jooksul sulandusid nad suurepäraselt ansamblisse, andes orkestrile selle mõnusa, kandva põhja, mis isegi kultuurikeskuse minimaalse akustikaga saalis resoluutselt ja veenvalt kõlas.

Nagu kavalehel kirjas, on W. A. Mozarti kontsert klaverile ja orkestrile A-duur, K 414 tema kolmest klaverikontserdist teine. Erinevate maailmanimede interpretatsiooni võluritel selle teose esitamisel ennast hellitada lasknud, ootasin, kuidas suudab haprana tunduv ja nii pisikeste sõrmedega Auli Lonks ennast sinna muusikasse paigutada. Kas taban midagi erilist? Oli meeldiv, et orkester demonstreeris siin oma suurepäraseid oskusi saateinstrumendina. Kõik tundus väga hästi timmitud ja kõlalt kompaktne. Auli Lonks esitas kogu kontserdi emotsionaalselt ja piisava tehnilise üleolekuga. Hästi õnnestus erinevate osade meeleolude edasiandmine. Vaatamata oma noorusele, on pianist läbinud arvestatava mängukooli ja jõudnud juba ka esimest edusära oma CV-sse riputada.

Tormiline aplaus ja lisapala

Kiitus, et Mozart oli kavasse võetud. Kerge kummardus geeniusele ning muusikasõprade rahulolu. Seda kõike kinnitas ka tormiline aplaus, rohked õnnitlused ja lilled, mis kõik viis loogiliselt lisapala esituseni. Ei murdnud nooruke interpreet siingi Mozartile truudust ja “Türgi marss” oli just see piisake, mis lisas pühapäevase kontserdi tillukesele “mozartianale” väärilise lõpu. Edu Aulile, oleksime rõõmsad, kui teda peagi taas kodusaarel kuulata saaksime.

Giovanni Bolzoni “Minuet Lent” haaras mind avataktist oma võrratult kauni meloodikaga. Üpriski pulseeriva liikumisega teos, kus ülitähtis on jälgida dirigendi dünaamika jooniseid. Mitmes tuntud esituses on kuulda ka erinevaid aktsente. Eks tempo valik ole ka dirigendi emotsioonist lähtuv, aga üldine ehk siis ilmselt mainstream’ile vastav tõlgitsus on tavaliselt sama. Minu meelest jäi meie orkestri puhul tsipa vajaka kergusest, graatsilisusest. Just enne teose lõppu toimuvat kogu keelpilliorkestri pizzicato’t on ikka vägagi keeruline laitmatult kokku mängida. Kui lisanduvad veel tempo kiirendused ja aeglustused, siis ongi orkestril vaja end maksimaalselt kokku võtta – sellega said nad ju pühapäeval hakkama.

Kontserdi viimase teosena inglise helilooja Gustav Holsti “Brook Greene Suite”, H.190. Süit koosneb kolmest osast: I Prelude, II Air ja III Dance. Annotatsioonile tuginedes on helilooja kasutanud neis inglise rahvaviise, mida siis töödeldes ja arranžeerides kaunistanud üpris kaasaegsena kõlanud harmooniaga. Pühapäevasel kontserdil meeldis mulle enim II osa, Air. Ka orkester paistis nautivat nende kaunite inglise meloodiate kulgemist, kus teema liikus pillirühmalt pillirühmale, sulandudes aeg-ajalt ühtsesse, veidi igatsevasse tonaalsusesse. Hästi sai tabatud osa lüüriline salapära. Kohati kumas mulle isegi Edvard Griegi ja ühel hetkel arvasin kuulvat Jean Sibeliuse nukrust. Igal juhul, mingi põhjamaine alatoon seal tiirles. III osa oli alapealkirjale vastavalt tantsuline, veidi ehk tarantellalik. Mulle oleks sobinud ehk veelgi kergem ja tantsulisust rõhutav, liikuvam tempo. See on aga tõlgitsemise küsimus ja saalis viibijad said kuulda Edoardo Narbona oma.

Kokkuvõtte asemel tänan Läänesaarte kammerorkestrit ja muidugi Edoardo Narbonat kauni pühapäevapärastlõuna eest, mil imeline ja usun, et paljusid puudutanud muusika aitas tuua lähemale kevadet ning lühikeseks ajaks kaugemale peletada sompus päeva. Loodan, et orkestril jätkub visadust, tahtmist ja indu, et oma temperamentse ja vaid temale omase käekirjaga dirigendi eestvedamisel tuua meie saartele ikka kaunist ja köitvat muusikat. Selleks kõigile edu ja hääd alanud kultuuriaastat.

Täismahus loe Kuressaare Kultuurivara koduleheküljelt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 396 korda, sh täna 1)