Kui Muhut ees ei oleks! (28)

Jaan Tamm

“Sillast võib ja peabki unistama. Aga alles seejärel, kui esmavajalikumad asjad on tehtud,” kirjutab muhulane Jaan Tamm, sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise kunagise töörühma liige.

Oli 2008. aasta 28. novembri hommik kell 10. Muhu põhikooli saalis Liiva külas istus koos seminarirahvas, kellele tutvustati töös olnud Suure väina liiklusühenduse projekti. Hommikukohv oli joodud ning võis asuda päevakorra juurde, milleks oli “Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamine ja keskkonnamõju strateegiline hindamine” tutvustamine. Seminari – mis oli vastavas valdkonnas esimene – tutvustavates materjalides olid esile toodud sihtrühmad, kellele see oli mõeldud: 1. kohalikud elanikud; 2. isikud ja asutused, keda kava alusel kavandatav tegevus võis eeldatavalt mõjutada (kohalikud omavalitsused, ministeeriumid, ministeeriumide all­asutused, hoiuala valitseja); 3. isikud ja asutused, kellel võis olla põhjendatud huvi planeerimisdokumendi vastu (ettevõtjad, kodanikuühendused).

Tollase seminari ja ka kogu sellele järgneva, aastaid kestnud diskussiooni ja kaasnenud tegevuse ülesehitus tugines rahvusvahelisele (põhiliselt Põhjamaade) demokraatliku ühiskonna kogemusele, kus esiplaanile on seatud inimene.

Tasume valearvestuste eest

Et me oma asjade ehk megaprojektide ajamisel pole kauboikapitalismist ikka veel lahti saanud, näitab kujukalt viimaste Eestit puudutavate transpordiprojektidega toimuv. Enne, kui kohalik elanik nendest teadagi saab, on kusagil kaugel (Brüsselis, Helsingis jm) või ka lähedal (näit Toompeal) asjad juba otsustamisjärgus või isegi otsustatud. Kui keegi aga lärmi tõstab, siis küsitakse: “Kus te varem olite?”

Isegi kui mõni projekt kedagi otseselt isiklikult ei puuduta, siis maksumaksjatena tasume me ikkagi nende ettevõtjate ja poliitikute tehtud valearvestuste eest. Olgu siis tegemist Estonian Airi või Utah´ põlevkiviprojektiga, kus esimesel juhul kümneid miljoneid eurosid lennukitelt alla loobiti või teisel juhul lihtsalt võõrasse pinda külvati.

Ka need ettevõtjad, kes praegu Saaremaa maailma viimisest jutlustavad (viimati Saarte Hääl, 27. jaanuar, lk 3), unustavad ära, et kui nende pakutud marsruuti pidi tahetakse Saaremaale jõuda, siis tuleb kõigepealt läbida Muhu saar. Muide, sama viga ehk Muhu äraunustamine, tehti algselt ka eelmisel projekti arutamise korral, kuid siis suudeti viga enne tegelikku käivitamist siiski parandada ning Saaremaa asemel hakati asju õigete nimedega nimetama ehk Suure väina püsiühendusest rääkima.

Kuna igal asjal, eelkõige sillal on ikkagi kaks otsa, ei unustatud toona ka Virtsu rahvaga rääkimast. Praegu midagi taolist pole toimunud. Ka nendegi väheste meedias ilmunud infokildude põhjal võib öelda, et jutt, mida sillaidee väljakäinud ärimehed räägivad, on täis vasturääkivusi. Turundusvõimaluste eeskujuna tuuakse küll Ojamaad, kuid iga kohalik koolipoiss teab, et Gotlandil ei ole ega tule Rootsi mandriga sillaühendust. Seda viimast kohalik kogukond, kes kuidagi ei taha loobuda teatud eraldatusest, mis tagab ka turvalisuse, lihtsalt ei soovi. Ometi ei ole see vähendanud karvavõrdki seal elavate inimeste ega sinna sõita soovivate külastajate arvu.

Eriti kummaline on kuulda, et sild tagab saarlastele vaba liikumisega kaasnevad põhiõigused. Sellest loogikast lähtudes on kõik Eesti saartel elavad inimesed ilma põhiõigusteta. Samas pole kuulnud, et ükski neist oleks õiguskantsleri või Euroopa Kohtu poole pöördunud. Vastupidi, eelmisel aastal Eestis läbiviidud küsitlus näitas selgesti, et parim koht, kus elada tahetakse, on Muhu saar. Ometi rutatakse kohe presidendi juurde oma ideele toetust saama. Ning juba on tööle pandud ka vastavad lobigrupid, et ideed valitsuse tasandil läbi suruda. Nagu näitas Tartu lähedale soovitava tselluloosi-megatehase riikliku planeeringu käivitamine, võib meie riigis kõike juhtuda. Eriti kui soovitavat äriprojekti sellises kastmes, nagu Suure väina silla puhul tehakse, serveerida.

Liikumisvabadus on meie kätes

Mis puutub liikumisvabadusse, siis on see kõigi muhulaste ja saarlaste endi kätes. Enne kui asuda hirmkallist silda ehitama, tuleks kõigepealt käima saada korralik Kuressaare ja mandri (Tallinn, Tartu) vaheline lennuühendus. Esialgu kasvõi sellisel tasemel, nagu see oli nõukogude ajal või vahetult taasiseseisvumise järel. Edasi võiks unistada juba kaugematest ühendustest.

Teisena tuleks oluliselt tihendada kasvõi suurema dotatsiooni abiga parvlaevaühendust. Aga nagu näitas Saaremaa Laevakompanii ja ka nüüdne Tallinna Sadama tegevus, ei olegi see ilma dotatsioonita tasuv. Tegelikult tulekski iga idee tõstatamisel just eelkõige viimast silmas pidadagi.

Kuigi nii Helsingi tunneli kui ka Suure väina silla puhul räägitakse erainitsiatiivist ja ka erarahastusest, ei ole see ometi nii. Eurotoetusteta seda valmis ei tee. Pealegi, nagu on näidanud Eesti transpordiühendustesse ehk betooni paigutatud eraldised, ei ole selline suundumus jätkusuutlik. Meil lihtsalt ei ole selle korrashoidmiseks juba praegu, rääkimata tulevikust, piisavalt vahendeid.

Lõpetuseks tahaks öelda: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Ka sillast võib ja peabki unistama. Aga alles seejärel, kui esmavajalikumad asjad on tehtud. Seepärast seamegi kõigepealt korda Saaremaa kahte jalga lonkava elektriga varustatuse, et me ikka sujuvalt saaksime toota seda, mida me nii kibeleme mandrile ja laia maailma vedama.

Enne seda tuleks veel kord üle vaadata ka olemasolev, praegu pudelikaelana toimiv Kuivastu ja väinatammi (viimane kaasa arvatud) trass, mille läbilaskevõime ilma seda korralikult rekonstrueerimata (eriti Liival) on täielikult ammendunud. Mõtelgem globaalselt, aga tegutsegem lokaalselt!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 518 korda, sh täna 1)