Jaan Tamm
“Sillast võib ja peabki unistama. Aga alles seejärel, kui esmavajalikumad asjad on tehtud,” kirjutab muhulane Jaan Tamm, sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise kunagise töörühma liige.
Oli 2008. aasta 28. novembri hommik kell 10. Muhu põhikooli saalis Liiva külas istus koos seminarirahvas, kellele tutvustati töös olnud Suure väina liiklusühenduse projekti. Hommikukohv oli joodud ning võis asuda päevakorra juurde, milleks oli “Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamine ja keskkonnamõju strateegiline hindamine” tutvustamine. Seminari – mis oli vastavas valdkonnas esimene – tutvustavates materjalides olid esile toodud sihtrühmad, kellele see oli mõeldud: 1. kohalikud elanikud; 2. isikud ja asutused, keda kava alusel kavandatav tegevus võis eeldatavalt mõjutada (kohalikud omavalitsused, ministeeriumid, ministeeriumide allasutused, hoiuala valitseja); 3. isikud ja asutused, kellel võis olla põhjendatud huvi planeerimisdokumendi vastu (ettevõtjad, kodanikuühendused).
Tollase seminari ja ka kogu sellele järgneva, aastaid kestnud diskussiooni ja kaasnenud tegevuse ülesehitus tugines rahvusvahelisele (põhiliselt Põhjamaade) demokraatliku ühiskonna kogemusele, kus esiplaanile on seatud inimene.
Tasume valearvestuste eest
Et me oma asjade ehk megaprojektide ajamisel pole kauboikapitalismist ikka veel lahti saanud, näitab kujukalt viimaste Eestit puudutavate transpordiprojektidega toimuv. Enne, kui kohalik elanik nendest teadagi saab, on kusagil kaugel (Brüsselis, Helsingis jm) või ka lähedal (näit Toompeal) asjad juba otsustamisjärgus või isegi otsustatud. Kui keegi aga lärmi tõstab, siis küsitakse: “Kus te varem olite?”
Isegi kui mõni projekt kedagi otseselt isiklikult ei puuduta, siis maksumaksjatena tasume me ikkagi nende ettevõtjate ja poliitikute tehtud valearvestuste eest. Olgu siis tegemist Estonian Airi või Utah´ põlevkiviprojektiga, kus esimesel juhul kümneid miljoneid eurosid lennukitelt alla loobiti või teisel juhul lihtsalt võõrasse pinda külvati.
Ka need ettevõtjad, kes praegu Saaremaa maailma viimisest jutlustavad (viimati Saarte Hääl, 27. jaanuar, lk 3), unustavad ära, et kui nende pakutud marsruuti pidi tahetakse Saaremaale jõuda, siis tuleb kõigepealt läbida Muhu saar. Muide, sama viga ehk Muhu äraunustamine, tehti algselt ka eelmisel projekti arutamise korral, kuid siis suudeti viga enne tegelikku käivitamist siiski parandada ning Saaremaa asemel hakati asju õigete nimedega nimetama ehk Suure väina püsiühendusest rääkima.
Kuna igal asjal, eelkõige sillal on ikkagi kaks otsa, ei unustatud toona ka Virtsu rahvaga rääkimast. Praegu midagi taolist pole toimunud. Ka nendegi väheste meedias ilmunud infokildude põhjal võib öelda, et jutt, mida sillaidee väljakäinud ärimehed räägivad, on täis vasturääkivusi. Turundusvõimaluste eeskujuna tuuakse küll Ojamaad, kuid iga kohalik koolipoiss teab, et Gotlandil ei ole ega tule Rootsi mandriga sillaühendust. Seda viimast kohalik kogukond, kes kuidagi ei taha loobuda teatud eraldatusest, mis tagab ka turvalisuse, lihtsalt ei soovi. Ometi ei ole see vähendanud karvavõrdki seal elavate inimeste ega sinna sõita soovivate külastajate arvu.
Eriti kummaline on kuulda, et sild tagab saarlastele vaba liikumisega kaasnevad põhiõigused. Sellest loogikast lähtudes on kõik Eesti saartel elavad inimesed ilma põhiõigusteta. Samas pole kuulnud, et ükski neist oleks õiguskantsleri või Euroopa Kohtu poole pöördunud. Vastupidi, eelmisel aastal Eestis läbiviidud küsitlus näitas selgesti, et parim koht, kus elada tahetakse, on Muhu saar. Ometi rutatakse kohe presidendi juurde oma ideele toetust saama. Ning juba on tööle pandud ka vastavad lobigrupid, et ideed valitsuse tasandil läbi suruda. Nagu näitas Tartu lähedale soovitava tselluloosi-megatehase riikliku planeeringu käivitamine, võib meie riigis kõike juhtuda. Eriti kui soovitavat äriprojekti sellises kastmes, nagu Suure väina silla puhul tehakse, serveerida.
Liikumisvabadus on meie kätes
Mis puutub liikumisvabadusse, siis on see kõigi muhulaste ja saarlaste endi kätes. Enne kui asuda hirmkallist silda ehitama, tuleks kõigepealt käima saada korralik Kuressaare ja mandri (Tallinn, Tartu) vaheline lennuühendus. Esialgu kasvõi sellisel tasemel, nagu see oli nõukogude ajal või vahetult taasiseseisvumise järel. Edasi võiks unistada juba kaugematest ühendustest.
Teisena tuleks oluliselt tihendada kasvõi suurema dotatsiooni abiga parvlaevaühendust. Aga nagu näitas Saaremaa Laevakompanii ja ka nüüdne Tallinna Sadama tegevus, ei olegi see ilma dotatsioonita tasuv. Tegelikult tulekski iga idee tõstatamisel just eelkõige viimast silmas pidadagi.
Kuigi nii Helsingi tunneli kui ka Suure väina silla puhul räägitakse erainitsiatiivist ja ka erarahastusest, ei ole see ometi nii. Eurotoetusteta seda valmis ei tee. Pealegi, nagu on näidanud Eesti transpordiühendustesse ehk betooni paigutatud eraldised, ei ole selline suundumus jätkusuutlik. Meil lihtsalt ei ole selle korrashoidmiseks juba praegu, rääkimata tulevikust, piisavalt vahendeid.
Lõpetuseks tahaks öelda: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Ka sillast võib ja peabki unistama. Aga alles seejärel, kui esmavajalikumad asjad on tehtud. Seepärast seamegi kõigepealt korda Saaremaa kahte jalga lonkava elektriga varustatuse, et me ikka sujuvalt saaksime toota seda, mida me nii kibeleme mandrile ja laia maailma vedama.
Enne seda tuleks veel kord üle vaadata ka olemasolev, praegu pudelikaelana toimiv Kuivastu ja väinatammi (viimane kaasa arvatud) trass, mille läbilaskevõime ilma seda korralikult rekonstrueerimata (eriti Liival) on täielikult ammendunud. Mõtelgem globaalselt, aga tegutsegem lokaalselt!
Loading ...
![Saaremaa Ühisgümnaasium sai 15. jaanuaril 2019 saja-aastaseks. Üks juubeliüritus oli SÜG100 ball gümnaasiumile. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″] (Vaadatud 17 540 korda, sh täna 92)](https://www.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/01/0O9A7158-36x36.jpg "SUUR GALERII: SÜG100 ball gümnaasiumile"){kind=small}
Hea artikkel! Õige lähenemine. Ja tõesti, gotlandi rahvas silda taga ei nuta, miks peaksid saarlased seda tegema?
https://www.google.fi/search?q=Gotland+ferries&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwj23-O8nv7YAhVFVSwKHfT8BzMQ_AUICygC&biw=1242&bih=579
Mida sa võrdled? Vaata ka vahemaid!!
Muhu (Saare maakond) saare ja Gotlandi võrdlemine sillaehituslikus mõttes on kohatu. Kui mandrimaad ja Muhu saart eraldab vaid 8 kilomeetri laiune veteväli, siis Gotlandi ja mandri Rootsi vaheline veeala on kordades suurem ning seal ei tasuks silla või tunneli rehitamine tõesti ära. Palun ärge tulge näppu mehe sellesamusega võrdlema.
Saaremaaga võiks võrrelda Rootsi suuruselt teist saart, Ölandi. Elanikke 25000, mandri ja saare vahel 1972 aastast 6km pikkune sild. Gotlandiga, kus elab 50000 elanikku ja vahemaa mandriga 45 miili, on võrdlemine Saaremaaga meelevaldne ja artikkel kallutatud.
Just öland peaks olema hoiatav näide -pidi ju seal elanike arv kasvama suisa 100 000 ni (max oli32 000);pidid tulema kuurordid (pole ) ;karlundi linn pidi 2x suurenema (pole toimunud) jne. Pealegi kuna sild saab varsti 50 aastaseks ja vajab kapremonti (eeldatav maksumus 1-1,5 miljardit eurot )on võetud arutusele silla lammutamine ja praamiliikluse taastamine
Pole kuulda olnud Muhu ega Saaremaa elanike mitmekordseks kasvatamiseks ega kuurortide ehitamisest. Ka mitte tasuta silla ületamisest. On vaja lihtsalt sujuvat kümneminutilist ülesõitu Suurest väinast kõigile liiklejatele. Nüüd ja praegu ja sillaga on see võimalik. Kui meie lapsed või lapselapsed aastakümnete pärast otsustavad sellisest hüvest loobuda, on see nende otsus.
Kui seda Muhut ees ei oleks, siis minu varjugi siin poleks.
Miks sellised vanad inimesed arvavad, et neid keegi veel kuulda soovib. Aeg on edasi läinud, põhitõed on muutunud. Mis eraldatust siin vaja on kui poole saarte rahvast sõidab välismaale tööle ja tagasi kas iga nädal või kord kuus, pole vahet. Sellised papid peaks uurima, kes silla poolt on. Need on noored pered kellele pole siin tööd, et peret toita.
Kõige parem viis, mis tahes projekti suretamiseks on korraldada lõpmatuid ümarlaudu, “ajurünnakuid”, nõupidamisi jne. Ja seda just nende inimeste poolt, kelle vaimne potentsiaal, haridustase, oskused ning kogemused on neis küsimustes, kas olematud või puuduvad üldse.
oma haridus ja vaimsus on siin vastu tuult kusemisega ja üldsuse arvamust ning vajadust kahtluse alla seades enese naba (või nabaaluse?) imetlemisega. Kas Muhu on nüüd juba 100 aastat poolsaar, et mööda tammi saab Saaremaale sõita? Mis vahe seal on, kui autorattad puutuvad Muhumaa pinda peale silla ületamist või praamilt mahasõitu?
Küsiksin sellelt “pigemilt”, kus kohas küll pö…bel arvutile ligi pääses! Loe enne see kommentaar põhjalikult läbi, enne kui söna vötad!
sild ümber muhumaa ja silt üles muhulastele keelatud
Kaunis segane artikkel. Istusin ju ka mina seal Muhu põhikooli saalis kava tutvustusel. Oodatud olid kaasa rääkima kõik – muhulased, saarlased, läänlased.
Mis siis muhulastel artikli põhjal püsiühenduse vastu on:
– Liiva liiklussõlm – hetkel koormus hüppeline kui parvlaevalt kõik koos stardivad, silla puhul hajutatud. lisaks laevale kiirustavad hilinejad kes kiirust ületavad. Kummal juhul on probleem suurem? Leian et praegu.
– laevaliiklus on liialt hõre ja vaja on graafikut tihendada, mingu või paar korda kallimaks kui sild pikas perspektiivis. Ei oskagi sellist arvamust kuidagi kommenteerida või kui siis ilukirjanduse poole pealt.
Meelde tuli Lible, kes lubas jõe tagurpidi käima panna et siis hea vaadata kuidas villavabrik seisma jääb.
Kuid kindlasti olen ma seda meelt et kõik põhjendatud vastuargumendid peavad saama vastuse ja lahenduse.
Muhu tahab saareks jääda
Kaunis selgelt on artiklis öeldud, et arvestati inimestega ja Muhu ja Virtsu elanike arvamusega, mille peale teie üldse ei tuleks.
Nende muhulastega on täpselt samamoodi nagu tusase kesikuga – kord on maa külmunud, kord on kärss kärnas. Kohe mitte kuidagi ei meeldi neile ükski asi ega ükski tegu. Orissaares teatakse rääkida, et isegi titetegu ei meeldivat neile enam.
Eks see soov peab ikka seest väljapoole kasvama, mitte vist väljast sissepoole?
Tundub, et Jaanil on Gotland ja Öland segamini läinud?
Ölandil on sild, Ojamaal ehk Gotandil pole
Kas keegi sellest ka räägib, et sild ei hakka olema tasuta. Eriti veel kui seda hakkavad ehitama ärimehed, siis võetakse seda kui kasumlikku äriprojekti, st see peaks ennast ära tasuma. Kes hakkab sellel “teehooldust” teostama või pigem selle eest tasuma? Ülesõitjad, kohalik omavalitsus, riik?
No ega inimesed viitsi ju arvutada . Seda teheks näeksid et pilet peaks jääma 50 kuni 100 euri ,muidu lihtsalt ei tule välja
Lugedes seda artiklit on tunne, et ajaleht intrigeerib lugejaud, et saada palju klikke. See on ju sisutu heietus ja sisutu mula, lugeja aja raiskamine. Vana mees on pidur ja tagurlik element. Selles artiklis loetud tegevused on ajajuhtimise seisukohast parelleelselt korraldatavad ja hallatavad. Sild on teostatav ja kohe.
Vana mees teab, ta mäletab.
Mida maletab?
Sa ei ole “reedel muhus”, sa oled hoopis Junnar Tartust.
Kuidas need tänapäeva inimesed nii pealetükkivad on?
Kohaliku olu, inimeste ja soovidega mittearvestamine, selle kohta kehtib väljend – okupatsioon.