LUGEJA KIRI: Kuidas hing ihkab koju!

“Vist seepärast peab vahel kodust kaugemal käima, et mõista, kui armas, ilus ja vajalik on meile me kodu,” leiab kuressaarlane Enda Naaber.

1962. aasta vana-aastaõhtul olin Gruusias toredal peoõhtul, kus vana aastat saadeti ära kaks korda – kohaliku ja Moskva aja järgi. Lummav kõne tegi peo haruldaseks. Mina mõtlesin aga kodumaale, kuidas seal uut aastat vastu võetakse. Ning hinge tuli koduigatsus, see eluterve tunne.

Oli 1963. aasta suvi. Ülikoolikaaslane Taimi tegi ettepaneku matkale minna. Kuna tudengeil oli raha sõiduks vähe, sõitsime autostopiga, Kesk-Venemaale.

Ühel õhtul saabusime videvikus oma järgmisse sihtkohta Jasnaja Poljanasse, vene kirjaniku Lev Tolstoi kodukohta. Pärale jõudnud, ei teadnud me, kus ööbida. Märkasime asula ühiskaevu juures gruppi naisi, kellelt hotelli kohta küsisin. Siis pakkus üks naistest äkki, et võime tulla tema juurde ööbima, ta mees oli sõitnud komandeeringusse ja üksi olevat igav… Me muidugi kohe nõus ja õnnelikud, et satume hotellitoa asemel kellegi koju. Teadagi, mis vahe see oli!

Maria juures ootas meid mõnus tuba. Perenaine valmistas meile õhtusöögi ja magama lubas meid panna oma abieluvoodisse. Täielik vene külalislahkus. Teeklaasi ja maitsva söögi juures jutustasime pikemalt. Enne magamaminekut ütles Maria: “Lähen vara tööle. Kui lahkute, pange majavõti katuseräästa alla.” Ja näitas meile, kuhu.

Järgmisel hommikul otsustasime tutvuda Tolstoi sünnipaigaga ja jääda Maria juurde veel üheks ööks. Kui end uuesti teele seadsime, tänasime Mariat meenega. Külalislahkusest jäi hinge imeline tunne.

Taimi ütles: “Kõik on olnud nii kena, aga… hing ihkab koju!” Tundsin korraga sama: koju!

Alles siis, kui kodusaarel koduvärava avasime, mõistsime: kodutunne, see on midagi erilist, üks elumõtteid.

Oli 1964. aasta august, meie Taimiga jälle reisil, seekord Siberis. Kui ilus oli Baikali järv, kui romantiline oli õhtu Siberi kala omulit süües restoranis, kus valjuhääldajast kõlasid vene rahvalaulud. Kastsime endid järvevees, vaatasime õngitsejaid, ajasime nendega juttu ja nad rääkisid meile Baikalist. Täiuslik päev, võrratud muljed. Ja siis, lahkuma hakates, mõtlesime nagu kaksikud: aga kodus on kõige ilusam!

Uudishimu ja teadmiste vajadus sunnivad meid rändama. Tahame maailmast luua täiuslikku pilti, avardada oma maailmavaadet, olla vaimult rikkad. Siis on üpris hüva rännata. Aga ikka ja jälle igatseme tagasi – koju, lähedaste juurde! See annab elule mõtte ja sisu, kinnitab taas tõde: oma kodus on kõige parem. Siin on mu hing, siin on mu süda, sest siin on kodu. Iga kodune hetk on kaunim mälestus.

Meenutagem kasvõi Albert Uustulndi võrratut laulu “Kodu rannamäel”. Ja me mõistame, kuidas hing ihkab koju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 295 korda, sh täna 1)