(M)AJALUGU MAJA, KUS PEATUS KOIDULA

Mina pean mingisse muda-ravilasse minema, kui tahan tulevast talve veel üle elada. Aga kuhu? Kuresaare nõuab 2 ööd-päeva meresõitu, Haapsalu on nii kallis. See on see häda! (Koidula kirjast, Kroonlinnas 28. märts 1885.)

“Saadud dendrokronoloogiliste dateeringute järgi saab öelda, et /…/ hoone on ehitatud 1826. a kasvuperioodi järel tõenäoliselt aastal 1827, kusjuures kuusepuidust sarikateks on osalt kasutatud ka varasemat, 1803. a kasvuperioodil langetatud puitu.” Alar Läänelaid, dendrokronoloog, PhD.
Tõnu Grepp, 1963



27. oktoobril 1998 vastuvõetud kultuuriministri määrusega nr 25, tunnistati elamu Kuressaares Lootsi 14 ehitismälestiseks. Meenutame, et minister oli siis Jaak Allik. Just siin peatuski 1885. aasta suvel Lydia Koidula, kui koos tütardega Kuressaare mudaravilas tervist turgutamas käis. Tänaseks on maja üpris nutuses seisus ja koidulauliku omaaegsele visiidile viitavat puutahvlit maja seinal silm tänavalt lugema ei ulatu.

Rahulikud, vaiksed, tublid inimesed, meie ümber on rahu, mida me ainult ise elustame. (Koidula kirjast, Kuressaares 1885. Jutt käib majaomanik Gustav Jürgensist ja tema õest Mariest.)

Aprillis 2013 viidi läbi põhjalik insener-tehniline ja dendrokronoloogiline uuring (projektijuht Mihkel Koppel, koostaja Tõnu Sepp), mis pidi olema eelduseks hoone kavandatavatele remondi-ja restaureerimistöödele. Uuringute käigus tehti hoone põhikonstruktsioonidesse lokaalsed sondaažid, mis võimaldasid lähemalt uurida hoone vundamendi, seinte, lae ja katuse seisukorda.

Uuringust loeme: “Hoone täpne ehitusaeg on teadmata. Mälestisena on see registreeritud kui 18. saj hoone, mis võiks ka tõsi olla. Sellele osutab hoone tüüp – arhailine tsentraalse mantelkorstnaga eluhoone, mis oli 18. saj laialt levinud nii linnades/asulates kui ka mõisates. Vastavalt 2013. aasta kevadel toimunud dendrokronoloogiliste uuringute andmetele on hoone siiski ehitatud tõenäoliselt 1827. aastal, sarikad aga pärinevad juba 1803. aastast. /…/ Hoone plaanilahendus on suuremas osas säilinud muutusteta. Väljast on seinad kaetud laia vertikaalse nn Poola laudisega. Seinte alumises osas on laudis osaliselt asendatud horisontaalsete täispunnlaudadega.

Seinte sisepind on olnud tasa vuugitud ja lubjatud. Hiljem on need osaliselt kaetud papi ja tapeediga. Hoonel on väikestest vabakujulistest dolomiitkividest sokkel, mis on praktiliselt tervikuna pinnasesse jäänud. Hetkel on hoone katus kaetud ruberoidiga. Selle all on osaliselt säilinud varasem õhukestest kimmidest katusekate, mis kindlasti ei ole esialgne. Katusel on dolomiidist korstnapits, mis paigaldati sinna hävinud korstnapitsi asemele 1990ndatel aastatel.”

Väikesed ja madalad, ent ometi puhtad, talalaed valgendatud, seinad tapetseeritud, põrandad värvitud, 2 voodit, väike vahariidediivan, samasugused toolid, nagu väike tudengikorter. (Koidula kirjast, Kuressaares 1885. Jutt käib tubadest, kus nad elavad.)

“Hoonel on pinnasel paiknevad värvitud laudpõrandad, mida on eri aegadel parandatud ja asendatud. /…/ Võib oletada, et eeskojas on algselt olnud kivipõrand,” ütleb uuring. Lõpptulemusena annavad uuringu koostajad maja seisundile üpris valusa diagnoosi: “Lootsi tn 14 hoone on avariilises seisus. Mardikate- ja mädanikkahjustused on üleüldised. Asendamist või proteesimist vajavate konstruktsioonide maht on sedavõrd suur, et antud juhul on õigustatud rääkida koopia ehitamisest, mille käigus taaskasutatakse ka kogu kõlblik vana materjal. Ehitustöid on mõistlik teha hoonet täielikult demonteerides ja uuele vundamendile uuesti üles ehitades. Ehitustööde käigus on võimalik hoone kaasajastada.”

N-ö raviettepanekud on sama radikaalsed: “Kõik hoone viimistluskihid täielikult eemaldada. Vähegi taaskasutatav materjal säilitada. Lammutustööde käigus teha täpsed mõõdistused ja detailide uuringud, mis on aluseks projekteerimistöödele. Tõenäoliselt on ratsionaalne hoone tervikuna demonteerida ja soklist alates uuesti üles ehitada. Teise võimalusena tuleb hoone kohapeal lõikude kaupa detailhaaval proteesida või kahjustunud hoone osad täielikult uue materjaliga asendada. Mõlemal juhul tuleb vähegi kõlblik vana materjal uuesti kasutusele võtta.

Eesmärgiks on hoonest võimalikult täpse koopia tegemine. Teha vaid need muudatused, mis on konstruktiivselt vajalikud, et hoone oleks igapäevaselt kasutatav.”

Selge see, et kõige selle elluviimiseks on vaja raha. Palju raha. Praegustel omanikel pole sellist kapitali kusagilt võtta. Seetõttu tuleb nii neil kui ka meil hakata end harjutama mõttega, et üht põneva ajalooga maja meil varsti enam pole.

Kogu selle kurva alatooniga loo mõte võiks olla see, et viimane aeg on hakata mõtlema, kuidas oleks riigil ja omavalitsusel ja ka kõigil huvilistel võimalik selliste objektide elushoidmisel abiks olla. Kõike ei saa vaid omanike õlule veeretada. Ajalooga majad on ju teatud mõttes meie kõikide omad.

Allikas: “Insener-tehniline ja dendrokronoloogiline uuring” (projektijuht Mihkel Koppel, koostaja Tõnu Sepp)


Majaomanik LEELIA VESKIS

Milline on teie ajalooline side Lootsi 14 majaga?

Minu ajalooline side selle majaga on see, et minu ema ja mina oleme seal sündinud. Algselt üürisid minu vanavanemad poolt maja ning teisel pool elasid teised üürnikud. Isegi majaraamat on alles, kuhu tehti kandeid, kes on seal majas viibinud või elanud. 1955. aastal ostis vanaisa terve maja ära. Minu esimesed 10 kuud möödusid selles majas, siis kolisime ema ja isaga oma koju. Suurema aja meie lapsepõlvest veetsime õega vanavanemate juures Lootsi tänaval.

Kui palju teate ja olete uurinud maja ajalugu, sealhulgas Koidule omaaegset viibimist seal?

Nii palju kui lugenud olen, kuulus see maja kalur Gustav Jürgensile. Maja on ehitatud 18. sajandi lõpul traditsioonilise laevnikuelamuna. Mantelkorstnaga ja algselt roogkatusega. See Tori kant oli vanasti nagu kaluriküla, kus käidi kalu püüdmas ja kauplemas.

Lydia Koidula tuli Kuressaarde mudaravile ning üüris 1885. aasta suvel koos tütardega roogkatuse alla kaks tuba, varjulise aiakesega.

Kui palju on selle teema vastu huvi tundnud meedia, aga ka tavalised linnakodanikud?

Ajalehtedes on väiksemaid artikleid ikka olnud. Üsna tihti võib aia tagakohata pildistajaid ning mõni julgem on ka maja kohta küsinud. Isegi ostusoovi on avaldatud. Huvi selle maja vastu on päris suur.

Milline on teie subjektiivne hinnang maja hetkeolukorrale?

Maja on pikalt tühjana seisnud ja muutunud täiesti elamiskõlbmatuks. Võimaluste piires on tehtud parandustöid, aga maja seisukorda arvestades on see muutunud võimatuks.

Milliseid võimalusi näete maja tulevikuga seoses?

Unistuses ja lootuses näen ennast seal majas ja aias taas elamas ja toimetamas. Aga muinsuskaitse rangete tingimuste ning ressursside puudumise tõttu tundub see raskendatud. Oleme siin omavahel ikka arutanud, et ilma muinsuskaitseta oleks uus samasugune maja ammu valmis.

Milline on Koidula luuletustest teie lemmik?
“Ema süda”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 490 korda, sh täna 1)