Vägivald vanusest ei küsi (1)

Katrin Paukson

“Vahel vihastame kõik, aga alati tuleb meeles pidada, et kuskil on piir ja seda piiri ületada ei tohi,” ütles sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja Katrin Paukson, kes möödunud nädalal käis Kuressaare päevakeskuses rääkimas vägivallast ja ohvriabi teenustest. “Vägivald on ühepoolne asi ja vägivallal ei ole õigustust.”

Vägivalda on kahjuks väga palju ja selle liike samuti: lähisuhtevägivald, seksuaalvägivald, laste seksuaalne väärkohtlemine, koolivägivald, nn tänavavägivald (baarikaklused jne), kuni tapmiste ja mõrvadeni.

Vahel aga ei tunne vägivalla ohvrid ise vägivalda ära. Võib ju vägivald olla ka vaimne: ebaviisakas, jõhker käitumine, sõimamine, ähvardamine, tülitamine, häirimine, kiusamine – näiteks lõigatakse ohvri autorehvid läbi või rikutakse jalgratas –, jälitamine. Vägivald on vägivald, ükskõik kelle vastu.

Kahjuks juhtub vanemate inimeste puhul üsna sageli, et nad peavad taluma vägivalda oma laste poolt. Vähemalt iga kuu saan sellise telefonikõne mõnelt vanemalt naisterahvalt, kelle lood on sarnased: “Minu poiss enam tööl ei käi, makse ei maksa, ainult joob. Ta elab minu kulul, võtab mu raha ära, sööb mu toidu ära – asi on väga hulluks läinud.”

Selgub, et see “poiss” on ammugi täiskasvanud mees, kelle käitumist eakas ema kannatama peab.

Lubas rohud ära visata

Üks selline “poiss” oli 50aastane mees, kes manipuleeris oma vana emaga ravimite abil.

See vana ema pidi kasutama diabeediravimeid, toituma kindla korra järgi ja ennast süstima. Poeg võttis kapist ema ravimid, riputas need neljanda korruse aknast välja ja lubas rohud alla visata, kui ema talle raha ei anna. Ravimiteta võinuks see vana ema aga koomasse langeda.

Kui vähegi võimalik, tuleb sellistel juhtudel politsei kutsuda. Mida saaks lähedase inimese vägivallatsemise all kannataja ise oma turvalisuse heaks teha, kust abi otsida? Tähtis on, et telefon oleks käepärast ja selle aku laetud, kodu lukud ja valgustus korras. Tuleks läbi mõelda, kelle juurde saaks pakku minna, mis selga panna ja kaasa võtta, kui kodust kiiruga lahkuma peab, kus asub varjupaik. Mõni ettevaatusabinõu on päris lihtne, mille peale pole ise tuldud või mõeldud – näiteks korteriukse külge turvakett panna.

Kõige rohkem pöördutaksegi ohvriabikeskusesse perevägivalla pärast. Vägivallatseja eesmärk on saada hirmu abiga täielik võim ja kontroll. Isegi nii, et ta võtab ohvrilt ära pangakaardid, telefoni, ei luba teistega suhelda, ainult temaga koos tohib kodust välja minna.

Sageli aga on vägivalda kannatatud aastaid, enne kui politseisse või ohvriabisse pöördutakse. Oli üks eakas paar, kel vanust 80 ringis. Naine kannatas pideva vägivalla all, aga ise politseid ei kutsunudki, seda tegi keegi teine.

See naine leidis, et ta on kohustatud vägivalda taluma, sest on oma mehega laulatatud ning “mis jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu”. Ning et ta peab oma mehele alluma. Mees ise korrutas seda kogu aeg.

Kui inimesele on vägivallatsemine omane, ent ta seda endale ei tunnista, siis lahti ta sellest omadusest nii kergesti ei saa. Tema vägivaldsus aina suureneb ja lõpuks on tema vägivallateod juba üsna tõsised.

Kui ohver ei ole ise mingi hinna eest nõus midagi ette võtma, ei muutu paremaks midagi.

Naistevastane vägivald on valus teema, aga lähisuhtevägivallas pole vägivaldne pool alati mees – kaugeltki mitte.

Kuigi kõige rohkem pöördutakse ohvriabikeskuse poole perevägivalla pärast, püüame aidata ka teiste murede korral. Meilt on abi otsinud inimesed, kes on võtnud laenusid ja sattunud rahalistesse raskustesse, ning sõltuvusprobleemidega inimesed. Oleme püüdnud aidata ka liiklusõnnetuse ohvreid. Sel puhul on eelkõige info see, mida kõige rohkem vajatakse. Teatakse ju küll, kuidas autosid kindlustada ja mis nendega pärast liiklusõnnetust teha. Mis saab edasi aga inimestest, kes õnnetusse satuvad? Tegelikult on meil Eesti liikluskindlustuse fond, kust hüvitatakse liiklusõnnetuste korral ka isikukahju.

Tulla võivad kõik

Ohvriabi on avalik sotsiaalteenus, mida riik osutab inimestele tasuta. Selle teenuse eest maksma ei pea, samuti võib inimene soovi korral anonüümseks jääda. Meie ohvriabikeskus asub Kuressaare politseimajas Transvaali tänav 58.

Ohvriabiteenuse pakkumine käib loomulikult koostöös, inimese enda loal ja soovil. Ohvriabitöötaja ei kirjuta kellelegi ette, mida ta tegema peab.

Halva kohtlemise osaliseks võib inimene saada ükskõik kus: kodus, tänaval, töö juures, poes. Kui inimene tunneb, et temaga on halvasti käitutud, on tal õigus ohvriabisse minna.

Meie jaoks on oluline inimeste muredele lahendus leida.

Noppeid Katrin Pauksoni loengust 25. jaanuaril Kuressaare päevakeskuses

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 775 korda, sh täna 1)