MATI KARMIN: ilmahädad Saaremaale rahvast juurde ei too

Kaplinna pitsitab veepuudus, Ameerika rannikut rüüstvad orkaanid ja Kesk-Euroopat üleujutused. Kas Saaremaast võiks tulevikus kujuneda paik, kuhu tõttavad kodu rajama looduse stiihia eest pagevad maailmakodanikud? Suvesaarlane Mati Karmin sündmuste sellist arengut tõenäoliseks ei pea.

ARVET MÄGI / VIRUMAA TEATAJA /SCANPIX



“See kliima siin on tänapäeva inimesele üsnagi ränk, ei tulda siia paraku,” räägib üle 30 aasta Merise külas merekaldal suvekodu pidanud skulptor Mati Karmin. Eriti painajalikud on aasta esimesed kolm kuud, mil valitsevad külm ja tuul.

“Selline pagana tormirõhk, teatav iseloomulik õhurõhu muutus ja pidev mühin käib peast läbi – see töötab nagu suur pesumasin,” räägib Karmin. Nädalajagu sellist tormi ja isegi õue kemmergusse minek muutub vastumeelseks. Lisaks niiskus ja üksindus, millega küll harjub.

Üks asi, mida välismaalased Eesti puhul miinuseks loevad, on ütlemata tülikad sääsed. Karmini tuttav aadlimees Buxhoevedenide suguvõsast soovis Laulasmaale mere äärde ehitada suvemaja, kus suguvõsa liikmed kõikjalt maailmast võiksid Eestis peatuda. Selle mõtte peale hakati vaid naerma: meie siin küll ei suvita, siin ei saa ju olla ega magada – moskiitod hammustavad.

7–8 aastat tagasi, kui Mati Karmin Merise suvekodu laiendas, võttis ta alaliselt saarele kolimise mõtte korraks kaalumisele, kuid otsustavaks sai kõhklus, et vanemas eas ei pruugi inimene askeetluseks või enda loodud kannatusteks enam valmis olla. Karmin muigab, kuidas üks või teine Eesti staar end suurte ootustega maale elama seab, kõik paistab esialgu nii vahva ja tore. Halva üllatusena osutub reaalsus aga pahatihti nii talumatuks, et kolitakse, saba jalge vahel, linna tagasi.

Konkreetselt Saaremaast ja Merisest rääkides häirib Karminit võsastumine. Ta omandas Tagalahe ääres asuva maalapi 1983. aastal, kui rannad olid heledad ja valged, kõikjal leidus ilusaid kadakavälusid ja mere ääres olid alles heinamaad. Nüüdseks on kogu piirkond männivõssa mattunud. “See on üsna sõge, et kõik lastakse nii kinni kasvada, et varsti ei pääse autoga läbi,” nendib Karmin.

Merise nõrgaks kohaks kinnisvaraostja vaatevinklist on elektrivarustuse puudumine, halvad teeolud ja küllap ka kaugus Kuivastust. Ehkki Tagalahe rannajoon kuulub Saaremaa kaunimate hulka, ei suuda see kant uute elanike meelitamisel võistelda näiteks Muhu saarega. “Muhu on trendikas ja osanud ennast müüa, Muhu on nagu Kassari Hiiumaal,” sõnab Karmin. Samas tuleb kiita ka Merisele lähedal asuvat Tagarannat, mis on täis väikseid krunte ja kus iga uue mõõdetud krundi pärast on kakeldud nii, et veri lendab. Kas elu läheb käima ja koht saab jalad alla, sõltub Karmini hinnangul mitmest tegurist: “Kas suudetakse külaühiskonda kuidagi koos toimima panna, kas on mõni kohalik rikas ärimees, kes on metseen ja toetab asja käivitamist või mõtte hoidmist.”

Mati Karmin kinnitab, et ei kavatse oma Merise valdust ealeski maha müüa. “Sellist pärli müüa on suht mõttetu, sest nii kihvti kohta ei saa enam mitte iialgi, siis peaks väga rikas olema,” põhjendab ta, lisades, et ka tema lastele tähendab Merise palju. Armastus koha vastu tuleb ikka seal veedetud lapsepõlvesuvede ja kõige selle kaudu. Suvekoduga on seotud suur tükk Mati Karmini noorusest, majaehituse rõõmud ja mured. Ise kätt külge panemata ei pruugigi kiindumust koha vastu tekkida.

Päikese loojumine merre on üks kaunimaid vaatepilte ja sellest on Mati Karminil arvutis sadu pilte. Loojangu ajaks katkestab Mati igasuguse töö.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 392 korda, sh täna 1)