Liiga ilusad lubadused (30)

“Olen minagi küll ja küll passinud tundide kaupa praami oodates sadamakail, nii Virtsus kui ka Kuivastus, ometi pole ma kunagi õhanud, et “oi, oleks nüüd sild, saaks ruttu üle mere!”,” ütleb Muhus elav saarlasest muusik Ivo Linna.

Kui sillateema nüüd taas üles kerkis, siis loomulikult olen sel silma peal hoidnud.

Silla ehitamise eest võitlev ettevõtja Raivo Hein helistas mulle ja küsis minu arvamust. Ma ei hakanud kätega vehkima või odasid lennutama. Ütlesin talle, et mõtlen veidi selle asja peale ja olengi mõelnud.

Olen lugenud silla pooldajate ja vastaste argumente. Mina võib-olla ei oska nii argumenteeritult ja teaduslikult rääkida, aga olen väga nõus muhulase Jaan Tammega, kelle sillateemalist arvamuslugu ma lehest lugesin (“Kui Muhut ees ei oleks!,”, SH 30.01).

Nüüd julgen küll tõsta käe püsti ja öelda: mina ei ole silla poolt. Ma ei poolda silda, kuna ma ei usu neid imemagusaid jutte, kuidas siis läheb saarlaste-muhulaste elu kohe kõvasti paremaks.

Ma ei usu ka seda juttu, et pärast seda, kui sild on valmis, saab sama rahanumbri eest üle väina sõita, mis praegu praamipileti eest maksta tuleb. Kuigi silla ehitamise eest seisjad väidavad, et selle koha pealt ei muutu midagi.

Maailma praktika on näidanud, et sellised jutud ei päde kuskilt otsast. Sild on ju ülikallis ning see investeering peab end ära tasuma.

Kui nüüd hingelise poole pealt rääkida – saarte võlu on see, et need on saared. Kui meie saared on “nabanööriga” mandri külge ühendatud, siis muutuvad need Tallinna eeslinnadeks.

Ma olen saarlane ja tean, mida see staatus endaga kaasa toob. See tähendabki seda, et kui on torm, siis valmistu selleks, et sa ei pääsegi liikuma. See ongi see saarte eripära.

Miskipärast kujutan ette, et kui tuul puhub kiirusega 28 meetrini sekundis, ei lähe sellest sillast hiir ka üle, autodest rääkimata.

Miskipärast tundub kõige tähtsam palju raha teenida ja väga kiiresti igale poole liikuda. Samas ei arvestata sellega, et meie keskkond on nii haavatav. Selle, mida loodus on tuhandeid aastaid kujundanud ja loonud, hävitab buldooser kümne sekundiga. Seda ei taasta enam mitte kunagi. Just saarte haavatavus on minu jaoks kõige tähtsam asi.

Võime siin rääkima, et kui sild tuleb, hakkab meil kõik väga ilus olema, aga me ei tea ja paljud meist ei saagi paraku teada, mis toimub kolmekümne, neljakümne, viiekümne aasta pärast. Nii on laias laastus ka Eesti mandriosaga, kus igale poole kerkivad aina uued tööstuspargid, aina rohkem toodetakse midagi, tegelikult aga hävitatakse looduskeskkonda.

Kujutan ette, et kui sild tuleb ja nii-öelda turistide või siia sõitvate inimeste hulk drastiliselt suureneb, siis loomulikult saavad ettevõtjad sellest kasu. Sellel võib aga olla teine mõõgatera, mis keerab asja väga kihva.

Selge on see, et mandri ja Muhu vahel peaks olema praegusest tihedam laevaliiklus. Selle asemel, et kusagile raha loopida, tuleks Virtsu ja Kuivastu liinile tuua lisalaevad. Suvel, kui rahvamassi rohkem liigub, peaksid laevad sõitma vabagraafiku järgi või nii, et kui laev tuleb, siis ta kohe ka tagasi läheb. Usun, et see lahendaks asja väga hästi.

Loomulikult on sillal, nagu igal asjal, pooldajaid ja vastaseid. Mina siis kuulutan, et olen silla vastane.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 741 korda, sh täna 1)