Tooge mure koduseinte vahelt välja (3)

Rainer Amur

“Me peame vägivallatsemise kontrolli alla saama ja päästma selle all kannatavad pered,” kirjutab Saaremaa prokurör Rainer Amur. “Seda saame teha aga ainult koos, üksteist märgates ja aidates.”

31. jaanuari Saarte Hääle arvamusküljel kirjutas sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötaja Katrin Paukson vägivallast ja selle vormidest. Teema on aktuaalne ja tõsine ning sellest tulebki pidevalt ja palju rääkida, sest ainult nii on võimalik jõuda lahendusteni.

Kõige rohkem tuleb rääkida perevägivallast, sest see on üks varjatumaid vägivallavorme ja toimub üldjuhul kinniste uste taga.

Katrin Paukson räägib oma artiklis avameelselt, kuidas perevägivalla all kannatavaid ohvreid hirmu abiga kontrollitakse, eesmärgiga kehtestada ainuvõim. See on tõde, millega tuhanded ohvrid Eesti peredes peavad igapäevaselt silmitsi seisma, tihti aastakümneid.

Vägivald on kriminaalkuritegu

Rõhutan, et igasugune füüsiline vägivald on kriminaalkuritegu.

2016. aastal menetleti Saaremaal 49 perevägivalla kriminaalasja ja 2017. aastal 64 kriminaalasja. Need arvud ei näita siiski probleemi tegelikku ulatust, vaid ainult juhtumeid, kus ohvrid on leidnud endas julgust politsei poole pöörduda. Väga paljud perevägivalla all kannatavatest ohvritest ei pöördu aga kunagi politsei ega prokuratuuri poole ja need lood ei jõua kunagi statistikasse. Prokuratuuri esimene eesmärk on seda muuta.

Rõhutan, et vägivaldsus on haiguslik häire, mis ei parane iseenesest. Tihti käib vägivaldsusega kaasas ka alkoholi liigtarvitamine, kuid alkohol ei ole vägivalla põhjus, vaid ainult seda soodustav faktor.

Vägivaldsuse põhjused on psühholoogilised. Enamik vägivaldseid inimesi ise ei suuda oma probleemi tajuda ning selle tõttu nende vägivaldsuse tase ajapikku tõuseb ja inimene muutub järjest ohtlikumaks. Seega ei tasu ohvritel loota, et nende vägivaldne perekonnaliige imeliselt muutub.

Riik saab aidata ainult siis, kui need juhtumid koduseinte vahelt välja jõuavad. Vägivallaohvrid peavad leidma endas jõu ja pöörduma politsei poole. Alles siis toimuvad ohvrite elus muutused.
Näitena toon ühe julge naise, kes oli poole aasta jooksul kokku seitsmel korral kannatanud elukaaslase vägivalla all. Sinine silmaalune ja verine nina olid selle naise jaoks tavaline argipäev. Ühel hetkel otsustas ta, et aitab, ja pöördus politsei poole, kes pidas vägivallatseja kinni. Kohus võttis vägivallatseja ka vahi alla.

Tänavu 1. veebruaril mõisteti mees Kuressaare kohtumajas süüdi kõikides süüdistuses esitatud vägivallaepisoodides ja karistati teda ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega, millest kaks kuud viibis varem karistamata mees reaalselt vanglas.

Pärast vabanemist tuleb tal läbi teha ühe aasta ja kaheksa kuu pikkune katseaeg, mille käigus peab ta alluma kriminaalhooldusele, läbima sotsiaalprogrammi “Pere- ja lähisuhte vägivalla vähendamine” ega tohi tarvitada alkoholi. Samuti kohaldas kohus mehele kannatanu suhtes kolmeks aastaks lähenemiskeelu.

See on eluline näide, et riik saab ohvrit aidata. Selle naise elu on pärast vägivalla alt vabanemist palju paremaks muutunud.

Mõistan, et peredes, kus vägivalda on esinenud aastaid, on ohvrid viidud psühholoogiliselt sellisesse seisundisse, mis takistab ratsionaalseid otsuseid tegemast. Juba mõte politsei sekkumisest hirmutab nii palju, et lihtsam tundub kannatada.

Takistuseks võivad olla ka finantsprobleemid, kui raha toob perre vägivallatseja ja ohvrile on aastaid sisendatud, et ta ei saa iseseisvalt hakkama. See ongi ohvri hirmuga kontrollimine ja manipuleerimine, mis annab vägivallatsejale võimu juurde. Väljapääs sellest on olemas.

Keegi ei pea vägivalda kannatama ja ükskõik kui raske see otsus ka ei oleks, tuleb see teha, ja pöörduda oma murega politsei poole. Esimene samm võib olla ka see, et võetakse ühendust oma piirkonnapolitseinikuga, kes saab aidata ohvriabisse pöördumisel või sotsiaalteenuste leidmisega. Palju aitab juba ka mure jagamine.

Ka kriminaalmenetluses on vahendeid, kuidas ohvreid aidata. Tõsisematel juhtudel peetakse vägivallatseja sündmuskohal kinni ja viiakse esmasteks uurimistoiminguteks kuni 48 tunniks jaoskonda.

Tulevik pole lootusetu

Olenevalt juhtunu tõsidusest ja kannatanu soovist saab prokuratuur ohvri kaitseks taotleda ajutist lähenemiskeeldu või isegi vahistamist. Perevägivalla vastu võitlemine on riigi üks prioriteete. Politsei ja prokuratuur pakuvad ohvritele kaitset ja võimalusi. Kui olete vägivallaohver, siis pöörduge politsei poole. Mida rohkem juhtumeid päevavalgele tuleb, seda rohkem saame hoiakuid muuta ning anda abi nii ohvritele kui ka vägivallatsejatele, kes tegelikult samuti abi vajavad.

Ühes erakordses juhtumis sai vägivallatseja ise aru, et on vägivallatsemisega oma elukaaslase suhtes liiale läinud, ning ta pöördus ise avaldusega politsei poole, et politsei teda aitaks. Sellist olukorda nägin oma 12aastase prokuröristaaži juures esimest korda. See tõendab, et tulevik ei ole lootusetu.

Kutsun vägivalla all kannatajaid üles probleeme koduseinte vahelt välja tooma, et riik saaks teid aidata. Me peame vägivallatsemise kontrolli alla saama ja päästma selle all kannatavad pered. Seda saame teha aga ainult koos, üksteist märgates ja aidates.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 669 korda, sh täna 1)