MULJE: Saaremaa kaluri pilguga merest ja kalandusest (3)

“Mereta ei oleks me need, kes me oleme. Meri on maa elu häll ja ääretu veteväli. Meri on pidevas muutumises, olles piiramatu inspiratsiooniallikaks, millest võib lõputult lugusid jutustada ja laule kirjutada.” Nõnda kirjutab oma raamatus “Meri aitab elada” Hillar Lipp.

Autor tõdeb, et “meri on julgete meresõitjate pärusmaa. Meri vormib inimsaatusi ja elu. Ta on nii sõber kui vaenlane, kellega käib igavene võitlus. Meri võib meretöötegija üleöö jõukaks ja samas ka vaeseks teha. Mere hingus ja sündmused ulatuvad kõikjale, muutma ilma ja inimest.

Meri on eestlase austus ja hirm, mure ning rõõm, armastus ja igatsus. Jagame oma esivanematega samu aastatuhandeid vanu rannavaateid, sama ürgset mereigatsust ja -kurbust ning õnne… “

Hillar Lipp tutvustab lähemalt Läänemerd, jutustab Läänemere kalavarudest, hüljestest, müütilisest ahistajast kormoranist, Nasva kalurikülast, Nasva kaluritest, jõe linnustikust. Saame teada, et linde on üheksat liiki. Üsna põhjalikult ka kalastamisest üldse.

“Kalameeste ütlemine oli, et õhtul tark, aga hommikul loll, kunagi ei tasunud oma püükidega kiidelda, tark mees hoidis suu kinni ja elas teadmises, et tibusid loetakse ikka sügisel!” märgib Lipp.

Veel on raamatus juttu kalakasvatusest Saaremaal, püügivahenditest, kalurite uskumustest: “Enim uskumusi on seotud kaluri kalleima vara – paadi ja kalapüünistega. Eestis langetati paadilaua puud põhja suunas, paadi ehitamist ega vette laskmist ei tehtud 13. kuupäeval ning püünisevalmistamist ei alustatud reedel e. Kristuse surmapäeval ega esmaspäeval. Uut paati piserdati enne vette laskmist viinaga, et merel ei juhtuks viinalasti õnnetust.”

Uskumus oli ka see, et kala ei söödud kunagi koos piima või lihaga, et kala roogiti kadakase noaga. Et oli kombeks visata kalapaati räim. See pidavat hoidma kalaõnne. Kehtib ka vanasõna: “Kadedus kaotab kalad merest.”

Juttu on kalurite elust ja tööst, kaluritest nagu Heino Nuum, Roland Kivi, Kaljo Silem, Heino Lausmaa, Priidi Saar jt.

Raamatus on peatükk “Saare- ja Muhumaa kalandusest läbi aegade”. Juttu on veel püügiviisidest, nagu püük mõrdadega, noodapüük, võrgupüük, talvine unnapüük, õngepüük, püük sügavveemõrdadega. Räägitakse sumplaevade tegevusest Muhu ja Saaremaa rannikul, üldisest kalanduslikust tegevusest Muhus ja Saaremaal. Sellest kõigest kirjutab Rudolf Schmuul.

Hillar Lipp viib meid aga Suure Katla lahele, Abruka ja Vesiaia sadamasse, Vahasele, Läätsale, seejärel väikesaartele ja laidudele: “Liivi lahe kohisevas süles, avara ja tujuka Läänemere rünnata, asuvad Abruka majaka vilkuvas läheduses sõsarsaared: Vahase ja Laiamadala saar, Linnusitamaa, Kasselaid, Kirjumaa, Allimaa kõrvuti Tompamaaga. Kusagil kaugel, maakaare taga, aga Ruhnu saar.

Kui poleks Läänemerd, poleks ka saari ja merigi kaotaks palju, kui ta oleks vaid mõõtmatu veteväli, ehkki kord rohekas ja läbipaistev, kord sügavsinine, vahuste laineharjadega, kord tasane peegel, adrulõhnaliste lahesoppidega või päikeses sillerdav. Saared on läbi aegade olnud randa jõudmise, pääsemise, romantilise eraldatuse sümbolid ja maatükid, mis on alati muutustes. Igaühel meist jääb igatsus ja lootus jõuda kord oma saarele, mis kuskil ääretus kauguses ju ometi olemas on. See on meile sündides kaasa antud.”

Kas tead, mida tähendab seekel ? See on metallist lüli kettide ja trosside ühendamiseks omavahel või laeva seadmetega. Raamatu lõpus ongi rannakalurite igapäevast sõnavara ja lühike meresõidu sõnastik.

Hillari raamat “Meri aitab elada” on väga sisurikas, sisaldab palju infot, põhjalikke ülevaateid, rohkesti fotosid. See peaks olema iga saarlase raamaturiiulis, sest on ju merest kirjutanud põline meremees ise.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 513 korda, sh täna 1)