Riik ei tohi olla valemängija (8)

Kui riiklike suurprojektide puhul on juba ette näha, et asi läheb hapuks, tuleb kuulata erapooletu vahemehe seisukohta, et igale hankele ei järgneks aega ja raha raiskavad vaidlused, kirjutab Saaremaa ettevõtja Vjatšeslav Leedo.

Jõulise riikliku regulatsiooni ja vaba turumajanduse jätkusuutlikuks koostoimimiseks tuleb sätestada ennetava sõltumatu ombudsmani (õigusvahemehe) roll näiteks riigikohtu, riigikontrolli või arbitraaži näol.

Max Weberi järgi on riik organisatsioon, mis suudab teatud territooriumil hoida enda käes legitiimset vägivalla monopoli. See definitsioon mulle meeldib. Ühes lauses on tervikuks seotud jõustruktuurid, majandus ja õigus. Lihtsamalt, kodanikud on kokku leppinud, et õigus teise isiku vastu kumminuia või muud sunnivahendit kasutada on teatud piirkonnas ühe organisatsiooni poolt reguleeritud ja reegli rikkuja saab ise riiklikult sanktsioneeritud vägivalda tunda. Riik kui süsteem töötab vaid siis, kui selle erinevad osad on omavahel tasakaalus. Riikliku jõu kasutamine peab olema väga aus ja läbipaistev, muidu võib riik kiiresti totalitaarseks diktatuuriks muutuda, sellises süsteemis me hiljuti olime.

Muskliriigid on tasakaalust väljas

Majanduses tähendab riigivõimu rakendamine, et riik võib mõningaid tegevusi piirata, erinevail viisidel maksustada või ise mõnd teenust-toodet pakkuda. Mina usun, et majanduses on parim regulaator vaba turg ning riiklikku survet võib rakendada vaid siis, kui mingi kodanikele hädavajaliku teenuse jaoks ei jätku kodanikel endil ostujõudu. Aga mitte kergekäeliselt, näiteks populistliku valimislubaduse täitmiseks.

Kiusatus rakendada oma eesmärkide saavutamiseks ebaproportsionaalselt suurt riiklikku jõudu tekib kergelt nii ametnikel kui ka poliitikutel. Selle tulemusel kasvava riigiaparaadi ülalpidamiseks ja jõuliste valimislubaduste täitmiseks on vaja veel rohkem vahendeid ning lihtsaim tee raha koguda leitakse olevat ettevõtjate pitsitamine.

Olgu see maksusurve suurendamine või järelevalve ning bürokraatia laiendamine, tulemusena viiakse süsteem tasakaalust välja ning riik võib lakata funktsioneerimast – eriti kui tegemist on riigiga, millel pole ülekulude kompenseerimiseks võimalik kasutada looduslikku energia- või tooraineressurssi.

Kui riik näitab musklit ja rakendab rusikat ettevõtjate vastu, peab ta seda peagi tegema ka oma kodanike suunas. Eriti ohtlik on, kui riiklikku jõudu kasutades petetakse ettevõtjate õigustatud ootusi näiteks riigifirmadele eelistingimuste loomisega või ka põhjendamatute maksumängudega. Ettevõtjad vajavad tasakaalustatud ja stabiilset keskkonda ning liigne surve viib valikuni, kas lõpetada või lahkuda, kodanikel kaob töö ja riigi sissetulekud hoopis vähenevad.

Kim Jong-un ja Putin on muskli- ja rusikamehed. Seal, kus majandus käib käsuliini järgi, pole põhjust rääkida vabast majandusest, vaid riigiettevõtlusest, riigikapitalismist. Piisava jõu ja lisaressursi rakendamise korral võivad sellised süsteemid mõnda aega isegi töötada. Kuid millegipärast peavad säärased riigid enamasti rakendama meetmeid, et nende rahvas laiali ei jookseks. Ning see tähendab peaaegu alati ka eemaldumist demokraatiast, isikuvabadustest, õigusriigist ning kaugel siis oma Mahtragi enam on. Kui kümme, isegi sada mõtlevad välja piiranguid, aga miljon mõtleb, kuidas neist pääseda, on tõenäolisem, et miljoni ajupotentsiaal jääb peale.

Tugev riik ei häbene vigu tunnistada

Eesti on demokraatlik riik, kuid kaotab riigimuskli vales kohas näitamise tõttu mitmel rindel. Riigi nimel kõnelejad eiravad ohumärke ning püüavad järjest jõudu näidates oma eesmärke saavutada, otsides samal ajal nende saavutamiseks lisaraha. Need kaks asja on aga omavahel vastuolus ning mõlemale suunale korraga survet avaldades läheb peagi midagi katki.

Näiteks kasvõi praegu päevakajaline alkoholiralli Lätti. Halva otsuse edasiseks jõustamiseks rakendab riik järjest rohkem oma vägivalla monopoli, loetakse piiril autonumbreid ja õllekaste. Rahva tervise teemalise hämamise asemel oleks tegijal aus tunnistada, et jah, läksime eelarvesse lisaraha kokku rehitsema, kuid ei arvestanud elementaarseid majandusmehhanisme ja nüüd on asjad untsus, raha ei laeku ja rahvas joob edasi – lõpetame selle jama ära ja teeme mingi muu plaani. Kes viitsib ajalehti sirvida, leiab samasuguseid juhtumeid hulgi, ma ei hakka siinkohal rohkem loetlema.

Kui riik tahab olla tugev, peab ta seda tegema ausalt ja õiglaselt, sealhulgas ettevõtjate suhtes. Tugeva riigi märksõnad võiksid olla taiplik, tegus, nutikas, otsusekindel, visionäär; aga ka säästlik, hooliv ja kindlasti aus. Isegi hoolivuse sildi all ei tohi riigist saada valemängija, kes ei tegutse ausate reeglite järgi, vaid kasutab mõne riigivalitsemise juurde sattunud isiku tahtmise saavutamiseks jõumonopoli.

Oht valemängijaks saada on suurim siis, kui ei suudeta oma huve ausalt ja õiglaselt teostada, kuid tahtmine on suur. Olgu valdkonnaks elamuehitus, alkohol, kütus, jäätmekäitlus, internetiühendus, raudtee, reisijatevedu, tunneli- või sillaehitus või midagi muud. Kellegi huvide jõuga läbisurumine tähendab, et euroopalikke väärtusi deklareerivas riigis jõuavad kõik valemängujuhtumid kohtusse. Kui üks osapool on riik, läbitakse enamasti ka kõik kohtuastmed, protsessid kestavad aastaid, raisates veelgi avalikku ressurssi ja osalejate aega. Ja eesootavatel vaidlustel ei näi lõppu tulevat: Rail Baltic, metsatööstus, (taastuv)energeetika, Saaremaa sild.

Ettepanek: teeme ausalt!

Minu ettepanek on kaasata kõigi suuremate hangete, konkursside, erastamiste, maksumuudatuste, haldusreformide ja muude riiklike suurprojektide läbiviimise juurde juba enne sõltumatu ja autoriteetne arbiiter, näiteks riigikontroll. Või riigikohus. Kes täpselt – ei tea, ma ei ole riigi- ega õigusteadlane. Kindlasti on võimalik rakendada vajalikke eksperte ning saada pädev hinnang, kas hanke, konkursi või muu tehingu tingimused ja reeglid on läbipaistvad, hindamisjuhised arusaadavad, osalejate võimalused võrdsed, hindajad adekvaatsed ning tagatud nende professionaalsus ja sõltumatus. Ja viidud miinimumini oht, et sedasama hanget või arendust hakatakse kohe uuesti läbi kõigi kohtuastmete menetlema. Kui see nii ei ole, peaks riik kui tugevam pool sellisest hankest loobuma, sest vastasel korral oleks ta lihtsalt valemängija.

Ilmunud Postimehes 9. veebruaril

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 146 korda, sh täna 1)