Kuidas tarbida nii, et planeet jääks kestma? (5)

Karl Oskar Villsaar
Autor/allikas: Arengukoostöö Ümarlaud

“Teadlased on välja arvutanud, et aastaks 2050 on maailma rahvaarv kasvanud 9,6 miljardi inimeseni,” kirjutab saarlane Karl Oskar Villsaar, Arengukoostöö Ümarlaua huvikaitsespetsialist. “Kui kõik neist sooviksid elada nii nagu meie praegu, läheks vaja ligi kolme planeedi jagu ressursse.”

On selge, et sellise kasvutempo juures peab inimkond märgatavalt vähendama oma tarbimist ja ökoloogilist jalajälge.

Olukord on tõsine. Igal aastal läheb raisku umbes kolmandik toiduainetest ehk kokku 1,3 miljardit tonni, samas kui miljard inimest on alatoitumuses ja teine miljard kannatab nälga. Muret teeb ka kasvav ebavõrdsus: 200 aastat tagasi olid rikkad riigid vaesematest kolm korda rikkamad, aastal 2017 umbes 80 korda.

Ja teadmiseks neile, keda suured ühiskondlikud probleemid ei kõneta: tarbimisel on selge mõju ka meie lastele – kui tarbimine ja raiskamine sellises tempos jätkuvad, ei ole meie lastel võimalik süüa kala, juua puhast vett ega elada samas maailmas vihmametsade ja jääkarudega.

Ebavõrdsuse, raiskamise ja keskkonna hävingu peatamiseks on loodud raamistik ehk ÜRO arengueesmärgid aastaks 2030, mis on mõeldud järgimiseks kogu maailma riikidele, kuid mille osas peavad enim pingutama arenenud riigid.

Tarbija vastutab?

Lahendused on aga oluliselt keerulisemad, kui esmapilgul tundub. Ühest küljest kontrollivad suurtootjad reklaamiturgu ja veenavad tarbijat igal võimalusel, et just see uus toode on tal veel täielikust õnnest puudu. Nii keskkonna reostamist kui ka kahjulike ainete kasutamist vabandatakse universaalse tõdemusega: “Klient on kuningas, sellele tootele on nõudlust.”

Inimesed on viimase kümne aastaga oluliselt teadlikumaks saanud. Leiab rõivatootjaid, kes teevad riided kemikaalivabalt ja lapstööjõudu kasutamata. Taaskasutuspoodidest ostmine näitab huvi loodushoiu vastu ja järjest rohkem inimesi püüab vältida plastikut. Mahedalt kasvatatud toit kogub populaarsust ning kogukonnaaiad taaselustavad toidu kasvatamise oskust.

Samas on palju kohti, kuhu tarbija käed ei ulatu ja mille muutmisest ei ole suurtööstused huvitatud, kui just väga ei sunnita.

Kui ma ostan uued teksad, kas ma peaksin teadma, kui palju mürki kasutati puuvilla kasvatamisel ja mitu inimest selle eest oma tervisega maksis? Kui palju vett kohalikelt ära võeti, kui palju palka sai püksid õmmelnud naine? Millise keemiakokteiliga neid pritsiti, et ilus valgendatud efekt saada ja kuidas see kaugemas perspektiivis minu tervist ja Eesti põhjavett mõjutab? Täna ei ole nendele küsimustele võimalik vastuseid leida, isegi kui väga tahaksin.

Kosmeetikatööstus on teine hämmastav näide. Kui inimesel juhtub olema keemiaalane kõrgharidus, suudab ta pakendilt välja lugeda vähemalt osa kahjulikest ainetest, ülejäänutel jääb üle aga valida, kas õppida ise kreemi valmistama või kasutada naftatööstuse jääkidest ja kemikaalidest koosnevaid ilutooteid.

Kes peaks tegutsema?

Selge, et poed ei loobu saastavatest kilekottidest enne, kui seadus seda käsib. Sellest lähtuvalt on riigil kohustus jälgida, kuidas mõjutavad poliitilised otsused inimesi üle kogu maailma, ja teha kindlaks, et tehtud otsused ei kahjusta loodust ega inimesi.

Keenias näiteks võeti eelmisel aastal vastu seadus, mis on üks karmimaid omataolisi maailmas. Sellega määratakse kilekoti tootjale, müüjale ja isegi kasutajale vanglakaristus või kopsakas trahv. Pole kilekotti – pole probleemi? Karm seadusandlus on üks võimalus, kuid säästliku tootmise ja tarbimiseni jõudmiseks on vaja ka strateegilist ja ühtlustatud tegutsemist.

Sarnaselt ei piisa alati tarbijate käitumisest, et arengut paremuse suunas keerata. Prantsusmaal jõustus 2016. aastal seadus, mille järgi supermarketid peavad “parim enne” kuupäevale läheneva toidu annetama heategevuseks ja toidupankadele. Tänu sellele väheneb vee, haritava maa ja ressursside raiskamine, aga mis veelgi tähtsam – söönuks saavad ka need, kes kannatavad puudust.

Mis edasi?

Eelmise aasta novembris avaldatud Eurostati raport mõõdab, kui palju on Euroopa Liidu liikmesriigid liikunud ÜRO arengueesmärkide poole. Raportist hõngub positiivset hinnangut EL-i riikide tarbimise ja tootmise kohta ehk aluseks võetud näitajad on märkimisväärselt paremaks läinud.

Euroopas on näiteks vähendatud jäätmete tootmist ja suurenenud on taaskasutamine. Samuti on vähenenud kemikaalide tarbimine, mille tootmine moodustab küll märkimisväärse osa majandusest, kuid mis ohustavad inimeste tervist ja keskkonda.

Edusamme on tehtud ka Eestis. Sellegipoolest oleme mäekõrguselt teistest üle oma jäätmete hulga poolest ühe inimese kohta. Kuigi võrreldes 2004. aastaga on see näitaja kahanenud, on Eesti siiski oma 9,5 tonniga ligi kolm korda suurem reostaja kui järgnevad riigid.

Peamised jäätmed tekivad põlevkivi tööstuslikul tootmisel, sellest tuleneb ka mäekõrgune “üleolek” teistest riikidest. Ja kuigi kohalik tarbimine aasta-aastalt väheneb, siis kaevandamismahtude suurendamisega põletatakse kiviõli lihtsalt teistes riikides. Ei ole veel saabunud arusaamist, et suur osa põlevkiviga seotud saastest tekib just kaevandamisel, mitte ainult põletamisel. Lisaks ei tunne atmosfäär riigipiire ehk õhku paisatud heitmed jõuavad peatselt meie õuele tagasi.

Ühesõnaga, Eurostati mõõdetud tagasihoidlik edu ei ole piisav, et vähem kui 15 aastaga täielikult ümber muuta tootmise, tarbimise ning inimestesse ja loodusesse suhtumise loogika.

Ilmus portaalis err.ee.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 609 korda, sh täna 1)