Külavanem: Purtsa maalinn vajab valla hoolitsevat kätt (3)

Purtsa külavanem Asta Jõelaid muretseb, kas kaitsealune Purtsa maalinn pärast valdade ühinemist ikka vajalikul määral tähelepanu saab.

ROHKEM INFOT: Asta Jõelaid leiab, et olemasolevad lakoonilised sildid tuleks asendada ülevaatliku infotahvliga.
Maanus Masing



Asta Jõelaid leiab, et ühtaegu nii muinsuskaitse kui ka looduskaitse huviorbiiti kuuluv Purtsa maalinn ehk Kooljamäed vajaksid paremat eksponeerimist.

Olemasolevad maalinna tähistavad nõukogudeaegsed sildid tuleks asendada või täiendada ülevaatliku infotahvliga ning ära kuluks üks täiendav suunaviit, et linnuse külastajatel teejärg käest ei kaoks.

Mõelda tasuks Asta sõnul sellegi peale, et linnuse juurde viiv konarlik külavahetee võimaluse korral mustkatte alla viia. Just kehvad teeolud võivad olla põhjuseks, miks käib Kooljamägedel palju autosid, kuid üldse mitte busse. Üsna tihti kohtab välismaalasi, kes mõnikord ka külavanema kaevule satuvad ning puhast ja karget kaevuvett kiidavad.

Paik, mis tõmbab

Asta Jõelaid räägib, et Pamma külaseltsi ja Leisi vallavalitsuse koostöös korraldati Kooljamägedel talguid ja jüriöö temaatilisi kultuuriüritusi. Kas nüüd, kus Leisi valda enam pole, võivad analoogsed algatused samamoodi omavalitsuse toele loota, küsib Asta.

Külavanema jaoks omavad Kooljamäed ja nende ümbruse luitekooslused koos vana loodusmetsaga erakordset tähendust. Ikka ja jälle leiab Asta end luidetel kauneid männipuid silmitsemas.
“Võtan isegi kohvi ja võileiva kaasa ning käin siin aega nautimas,” sõnab ta. “Kuidagi tõmbab siia, ei teagi täpselt, miks.”

Ajaloost on teada, et Pamma maalinnal peeti 1344. aasta veebruaris saarlaste ja orduvägede vahel üks verisemaid lahinguid ja seal toimus Jüriöö ülestõusu viimane lahing. Linnuse kaitsmisel langes orduväe kätte vangi saarlaste juht Vesse. Möödaniku tapatalgud panevad Astat arutama, kui palju võib siinses maamullas puhata tollases vägivallas hukkunuid. Igivanade aegade tragöödiast jõuab Asta jutulõng viimase maailmasõjani, mis lahutas tema isa surmatunnini oma vendadest.

Marju igale maitsele

Isakodus Purtsas on Asta elanud viimased 25 aastat, vahepeal töötas ta linnas 35 aastat naistejuuksurina. Nüüd ei kisu miski vägi teda siit enam eemale.

Suured marjametsad pakuvad oma vilju kui küllusesarvest – seeni, pohli ja jõhvikaid, kui vähegi viitsid korjata. Kitsed, põdrad, hirved ja jänesed lasevad end puude vahelt imetleda. Rebane, kes soovis jääda iseendaks, viis Astal koduhoovist ära kaks kana.

Laudas on Astal kaks lüpsilehma ja vana veneaegne lüpsimasin. Ehtsast lehmapiimast saavad kõhu täis nii vasikad kui ka linnas elavad lapselapsed. Jagub ka koore ja kohupiima tegemiseks.

Seda kurdab Asta küll, et noori pole külas enam üldse. Saksamaalt käib üks pere Purtsal suvitamas, nüüd on siia maja ostnud soomlased.

Lageraied hävitavad mustikate kasvukohad. Et vältida pealetükkivaid metsa ülesostjaid, lasi Asta oma telefoninumbri salastada. Mustikad saavad edasi kasvada ja rahu majas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 740 korda, sh täna 1)