Vene propagandast oleme iga kell üle

“Eesti välisluure võiks oma kodanike patriotismi ja oma ajaloolaste professionaalsust usaldada,” ütleb saarlasest ajaloolane Jaak Valge, kes mullu oktoobris osales välisluureametile muret teinud ajalookonverentsil Peterburis. “Kui aga mina jääksin mõne Kremli propagandistiga Eesti uuema ajaloo sõlmküsimuste üle tõenduspõhises vaidluses kaotajaks, siis võiks ülikool mind õppejõu kohalt täie õigusega vallandada.”

Kutse konverentsile sain hea kolleegi, Vene teaduste akadeemia Peterburi osakonna juhtivteaduri Aleksandr Rupassovi kaudu, kes kuulub juba üle kümne aasta meie ajalooajakirja Tuna kolleegiumisse.

Venemaa on suur ja lai ning seal on ka igasuguseid ajaloolasi, on liberaale, on šoviniste, Kremli-meelseid ja vastalisi, on professionaalsemaid ja pealiskaudsemaid, nii nagu Eestiski. Muidugi on režiimimeelsematel kergem uurimisraha saada ja karjääri teha. Rupassov on ajaloolasena kõrgprofessionaal, aga juba 1980. aastatest ka suur Eesti sõber, on Saaremaal koos perega mitu korda puhanud. Peterburi ülikooli dekaan uuris Rupassovilt, kas ta tunneb mõnd ajaloolast Eestist, kes sooviks konverentsile tulla.

Ummikusse ajada ei lasknud

Nii küsiski Rupassov minult, kas mina tahan. Siis ei teadnud ma selle korraldajatest ega osalejatest midagi. Küll aga leidsin, et Eesti iseseisvumise teemal ettekanne teha on lihtne ja teema tutvustamine Vene kolleegidele vajalik, ning kui sellega kaasneb paar Peterburis veedetud päeva, on eriti tore. Küsisin veel mõnelt kolleegilt Eesti ajaloo õppetoolist, kas keegi tahaks samuti tulla, aga erinevatel põhjustel see kellelegi ei sobinud.

Kohapeal sain muidugi aru, et konverentsile on tulnud ka propagandiste-šoviniste. Nii oli üks osalejaid vene ajaloolane ja publitsist Aleksandr Djukov (Venemaa ajaloopropagandat viljeleva fondi Ajalooline Mälu üks juhte – toim), kellest on kaitsepolitsei oma aastaraamatus kirjutanud. Kuna olin Djukovit Moskvas arhiivi külastades varem kohanud ja temaga toona üsna tuliselt vaielnud, tervitasin teda: “Tere, ideoloogiline vaenlane!” Tema kohmas midagi taolist vastu. See, et me teineteisega ilmtingimata hambaid kiristades ei suhtle, ei tähenda, et laseksin tal end ajalooküsimustes nurka rääkida.

Aga osa näisid siiski olevat tõsised vene ajaloolased. Eestist oli peale minu üks ajakirjanik-semiootik, kes rääkis apoliitilist juttu Tallinna tänavanimede muutmisest aastatel 1917–1924. Soome esindaja tegi ettekande Mannerheimi ausammastest. Viimasena rääkis üks Peterburi uurija Eesti filmist “Minu Leninid”: see tõlgendus oli apoliitiline ja tegi nii šovinistidele kui ka teistele palju nalja.

Kui õhustikust veel rääkida, siis avamisel ütles Peterburi linnavalitsuse esindaja, et Soome on Venemaa sõber, Eesti ja Läti aga hüsteeriliselt Vene-vaenulikud. Ka esimene ettekanne oli üsna Eesti-vaenulik, nimelt rääkis üks Moskva politoloog küll ajaloost, aga tegi pidevalt põikeid tänapäeva, ning eriti pädevad need põiked polnud. Pärast Peterburi linnavalitsuse esindaja ja Gortšakovi fondi esindaja lahkumist muutus õhkkond akadeemilisemaks.

Tõsi, mu vene keel pole kõige parem, aga oma ettekande teemat valdan ma ju korralikult. Vaidlesin ka teiste ettekannete järel, aga mul on raske hinnata, kas ja keda ma just ümber veensin. Igatahes ummikusse ma küll end ajada ei lasknud.

Rupassov toetas ka. Kõik vaidluskohad polnud sugugi poliitilised. Erinevalt mõnest lääne pool toimuvast unisest konverentsist oli adrenaliini ja see mulle meeldis. Eks ma olen ju varemgi venelastega konverentsidel vaielnud. Mõnel noorel eesti ajaloolasel oleks ehk raske olnud.

Kui aga mina jääksin mõne Kremli propagandistiga Eesti uuema ajaloo sõlmküsimuste üle tõenduspõhises vaidluses kaotajaks, siis võiks ülikool mind õppejõu kohalt täie õigusega vallandada.

Üks Venemaa suuremaid vaenlasi

Miks välisluureamet seda konverentsi nii käsitleb, ma ei tea, aga eks nendel ole oma töö, minul oma. Igatahes ei kujuta ma ette, kuidas see oktoobris toimunud konverents, kus koos ettekandjatega oli kokku vahest 30–40 osalejat, saaks Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva rikkuda, ning hoopiski ei jätku mul kujutlusvõimet, et välja mõelda, kuidas mind ennast saaks Kremli propagandavankri ette rakendada. 2010. aastal omistati mulle Kremli-meelse Naši noorteorganisatsiooni poolt Venemaa ühe suurima vaenlase tiitel.

Igatahes Eesti välisluure võiks oma kodanike patriotismi ja oma ajaloolaste professionaalsust usaldada. Kui ma Eestis kritiseerin meie riigi ladviku poliitikat, ei tähenda see lojaalsuse puudumist, vaid vastupidi, tähendab patriotismi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 315 korda, sh täna 1)