Koolipoisi huvist sai päris töö koolis (7)

Õpilasena Saaremaa ühisgümnaasiumi raadioruumis asjatamisest kasvas Andreas Noore jaoks välja töö, mida ta on vahelduva eduga teinud juba 28 aastat.

Kui pakun Saaremaa ühisgümnaasiumi direktorile Viljar Arole võrdlust, et Andreas Noor on nagu natuke kooli maskott, jääb koolijuht muiates nõusse. Just tema võttis Noore 1992. aastal kooli tööle ametinimetusega tehniliste vahendite remondimeister.

OMA PESAS: SÜG-i aula tagaosas asuvat tööruumi nimetab Andreas Noor hellitavalt oma “pesaks”.
MAANUS MASING

Esimesi samme oma praeguses ametis – mis nüüd kannab nimetust tehnik – mäletab Andreas Noor hästi. Aastal 1990 oli valmimas SÜG-i esimene kabaree-etendus. Tehnikahuvilise 15-aastase poisina käis Andreas sageli kooli raadioruumis. “Ega siis ju koolis tehnikat eriti polnud. Kellel endal midagi oli, see tõi kaasa ja seda kasutati,” meenutab ta, et tõi ise kooli näiteks võimendi. Sättis oma mäletamist mööda kabaree ettevalmistamisel vist ka mingeid tulukesi ja lambikesi. Kuid kuna ta ise oli ikkagi alles 8. klassi poiss ja kabaree oli keskkooli osa “leib”, siis ta selle tegemisest otseselt siiski osa ei võtnud.

Direktor võttis tööle

Andreas Noor tunnistab ausalt, et õppimine teda väga ei huvitanud ja nii ta läkski hoopis toonasesse õhtukeskkooli ehk praegusesse täiskasvanute gümnaasiumisse. See ei seganud teda ega teisi aga SÜG-i raadioruumis edasi käimast ning 1992 võttiski direktor ta sinnasamasse tööle.

Viljar Aro naerab, et alguses viskas poisi koolist välja ja siis võttis samasse kooli tööle. Direktor meenutab, et kooli tehnikapark oli kogu aeg olnud õpilaste hooldada. Nii paljukest kui seda oli. Kindla omanikuta ja hooldajata asjad teadupoolest eriti heas korras ei seisa. Andreas Noorest saigi siis statsionaarne tehnikamees. Ta ise ütleb, et hakkas tegelema pigem taastamisega, sest midagi suurt järel polnudki. “Eks igaüks, kui koolist jälle läks, võttis ka midagi kaasa,” muigab Noor, viidates, et tehnika oli pidevas rändamises.

Kuskilt raha uue tehnika ostmiseks ei eraldatud ning nii ta hakkaski ise asju parandama ja üles ehitama. “Eks esimesed kabareed sai ikka kahe kassettmakiga ju tehtud,” sõnab ta. Nupuvajutused olid hirmsasti kolksunud, aga asjad said tehtud.

Kaua Andreas koolis ei püsinud. Müügimehe amet ahvatles rohkem. Kahe aasta pärast oli ta aga SÜG-is tagasi, see töö tundus ikkagi südamelähedasem. “Nüüd ma olengi siis ühe soojaga siin järjest olnud,” nendib ta. Tänapäeval on tema hoole all kõik koolis tehnikaga seonduv, lisaks IT pool. “Andreasel on see hea oskus, et ta suudab arvutiasjad inimkeeles ära seletada,” kinnitab direktor Aro, et oma töövahenditega kimpus olevad õpetajad saavad Noorelt alati abi.

Arvutihuvi ja -oskused jõudsid Andreas Nooreni hoopis kummalist teed pidi. Selles on “süüdi” teada-tuntud Tom Rüütel. Nimelt oli just Andreas koolis kaheksa aastat Tomi abiõpetaja.

Direktor meenutab, et IT-eelsel ajal ei olnud tehnikule ülemäära palju tööd anda ja siis pakutigi talle koormuse suurendamiseks abiõpetaja kohta. Aidates Tomi koolis hakkama saamisel, tuli tal ka ennast poisi kõrvalt arvutiasjanduses harida. Hakkas ju Tom juba varakult kõiki asju arvutiga tegema. Nii saigi aitamisest huvi, mis tänaseks on juba osa põhitööst.

Ei saa kuskile minna

Tehnika arengut viimasel veerandsajandil on Andreas Noor oma silmaga väga lähedalt näinud ja sõna otseses mõttes käega katsunud. Ta meenutab, kui palju oli omal ajal rabelemist ja toimetamist suurte üritustega, nagu miniteatripäevad ja kabaree. Kuidas käidi asju kokku laenamas ja nuputati igasuguseid imelahendusi.

Nüüd on koolis olemas suuresti Andrease oma soovide ja käe järgi ehitatud heli- ja valgussüsteemid. “Olen oma elu üsna mugavaks teinud,” muigab ta. Tunnistab, et ta töö on samas ta hariv hobi. Või vastupidi. “Iga päev õpin midagi juurde.”

Äramineku peale ta mõelda ei oskagi. “Mul on kogu aeg ju midagi pooleli, ei saa kuskile minna,” tõdeb Andreas. Lisab, et saab näha, mida see riigigümnaasium endaga kaasa toob.

“Eks see ühe ajastu lõpp ole,” arvab ta. Andreas usub, et kabaree ja miniteatripäevad lõpevad koos SÜG-i kadumisega. “Need üritused käivad ikka selle kooli laval,” ütleb ta seda, mida ka osalejad ise on kinnitanud.

Kabaree on olnud koht, kus ta on saanud ka oma oskusi noortele edasi anda. Nimelt teevad kabaree korraldajad ise ka heli- ja valguskujunduse. Mõni aasta polegi ühtki julget, kes pulti minna julgeks. Samas on kahel aastal seda tööd teinud ka tütarlapsed. Andreas on oma nõu ja jõuga muidugi alati olemas, kuid eelistatavalt peavad õpilased siiski ise hakkama saama. Mõni on saanud selle hobi pisiku külge ka edasiseks eluks.

Pea kõikide kabareede sünni juures olnud Andreas Noor keeldub neid võrdlemast. Ütleb, et on olnud paremaid ja vähem paremaid. Mõne nõrgema kabaree peamiseks põhjuseks on olnud ajapuudus.

Seda saab Andreas aga küll kinnitada, et õpilaste tegutsemine on aja jooksul muutunud. Varasematel aastatel on kabaree juures olnud rohkem ühtekuuluvustunnet. Nüüd on rohkem suhteprobleeme.

“Kuid etenduse arenedes kaovad erimeelsused ja kõik sulavad kokku,” kinnitab ta, et kabaree liidab. Üks asi on kabareede juures kindel – esietenduse lõpus tänatakse ka Andreas Noort.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 995 korda, sh täna 1)