Mine ravile! (4)

Kristjan Jõevere

“Miks ma täiesti noore mehena insuldi sain ja mis sinul sellest kasu on?” küsib saarlasest ajakirjanik Kristjan Jõevere Eesti Päevalehes.

Umbes aasta tagasi sain otse töö juures insuldi: kaelas tuli arteriseinast tükk lahti, selle taha hakkas kogunema mingi jama, veri ei pääsenud edasi, hapnik samuti mitte. Äärmiselt rõve värk. Kukkusin keset koosolekut toolilt maha, ei saanud püsti, jalg ei kandnud, käsi ei liikunud, peas valitses hirmus segadus. Paanikat lisas asjaolu, et mul oli toona juba kaks last kodus ja kolmas tulemas.

Pärast olin paar nädalat haiglas (arstid targad ja õed lahked, toit maitsev ja voodi mugav) ja mitu kuud kodus (sõin tablette, nii et oli söödud), aga nüüd on kõik klaar, mingeid tüsistusi ei jäänud, kõik jäsemed liiguvad viisipäraselt ja mõte on terav. Ainult aju läbivalgustusel on näha üks pöidlasuurune osa, mis enam mõttetöös ei osale.

Kõik lõppes nii hästi tänu mu kolleegidele, kes teadsid kohe, et nüüd küll nalja pole, reageerisid kähku ja õigesti. Vedas, et parasjagu nende seas olin, muul juhul võinuks jääda halvatuks või surra. Minutite küsimus.

Üpris tavaline lugu, igaüks võib sellise tõve saada, kasvõi kohe praegu. Ei ole immuunsust loota sellestki, kui oled kõigi parameetrite järgi normaalkaalus ja hea tervise juures, kõigiti heatujuline isik.

Aga pealkirjas toodud küsimus? Kahjuks on võimatu vastata, teadus ei tea, miks ma 41-aastasena insuldi sain.

Insult hüüab tulles

Ent sinul on mu jälgist kogemusest lausa autokoormate kaupa kasu. Nimelt insult, ehkki teadmata põhjusel tulnud, ikka hüüdis tulles. Jube valju häälega hüüdis, aga mina – kuna olen idioot – ei kuulnud.

Kokkuvõttes, mu pea valutas enneolematult kõvasti ja justkui uut moodi, nägemine oli imelik, silme ees hõljusid mingid laigud. Aga selle asemel, et olukorrale mõistlikult reageerida – kiirabi kutsuda, EMO-sse sõita, kasvõi perearstile helistada –, rapsisin mina hoopis tööd teha ja lahmisin ibuprofeeni süüa. Tõenduseks oma rumalusest avaldan siinkohal vestluse, mida pidasin abikaasaga paar tundi enne insulti.

Mina: “Imelikult näen ikka.”

Abikaasa: “Issake!”

Mina: “Mul on nagu silmas mingi imelik koht, mis võbeleb ja vibreerib.”

Abikaasa: “Kas sa koju ei saa tulla?”

Mina: “Ei.”

Abikaasa: “Ise ütled mulle kogu aeg, et töö pole nii tähtis.”

Abikaasa: “Ja mis sa praegu teed?”

Abikaasa: “Võibolla peab sulle varsti kiirabi kutsuma?”

Mina: “Mul on täna selline päev.”

Mina: “Ja see on iga nädal samal päeval, ja see on minu töö, mis on mulle üksi tegemiseks mõeldud, mille eest ma saan palka.”

Abikaasa: “Aga kui inimesel on paha?”

Mina: “Siis inimene sööb ibukat.”

Õige eesti mees

Mina olen õige eesti mees ja õigel eesti mehel on teatavasti ainult kaks tervisehäda: pohmakas ja surm, millest esimene taandub ibuka ees ja teine pole ravitav, seega pole meil arsti juurde asja! Selline suhtumine kinkinuks mu kolmele lapsele halvatud isa, kui mul poleks ropult vedanud.

Seega, kui sa tunned kusagil uutmoodi valu, kui rinnus pistab või mõistus hägustub, siis, kurat, on arsti vaja. Kutsu kiirabi ja ütle, et hakkad surema, las tulevad ja vaatavad su üle. On täiesti võimalik, et hakkadki surema.

Kui on ikka rekordiliselt sitt olla, siis jäta töö tegemata, jäta viimane suusaring pooleli, viska reket nurka, jäta lapsed lasteaiast ära toomata, jäta kõik pooleli ja kutsu kiirabi. Ära viska pikali, lootes, et ehk läheb üle. Äkki ei lähe üle, äkki ärkad halvatuna? Või ei ärkagi?

Kui see tundub ülereageerimisena, siis loe endale mõttes ette minu vestlus naisega. Ära ole selline debiil nagu mina, ära targuta “siis inimene sööb ibukat”, ära kujuta endale ette, et sul on midagi tähtsamat teha, et tervis võib oodata. Ei või, raisk, nagu selgub.

Ilmus Eesti Päevalehes 16. veebruaril.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 639 korda, sh täna 1)