EV100: Eesti on kodu (1)

“Mida tähendab Eesti Vabariik inimestele?” küsis Kuressaare gümnaasiumi kõnekoosolekul 11.b klassi õpilane Renate Lempu. “Usun, et nii mõnegi vastus oleks lihtne: Eesti on kodu. Siin sünnime, õpime, töötame – vähemalt need, kes on nõus tagasihoidlikumalt elama. Me armastame, me hoolime ja aitame üksteist. Meid maetakse siia mulda ja sellest maast saab meie igavene kodu.”

Mu vanaisa rääkis mulle, kuidas ta mäletab 1990. aastal raadiost tulnud ülekannet ülemnõukogu istungist, kus kuulutati välja Eesti Vabariik. Ta rääkis, kuidas ta oli täiesti kindel, et sellest ei tule midagi välja, kuna Vene sõjavägi oli Eestis sees ja sellepärast ei olnud selliseks otsuseks kohe kindlasti õige aeg. Ta mõtles, et pole mõtet Mustlast linna tagasi sõitagi, sest varsti algab uus sõda. Ta mõtles oma haavlipüssi välja otsida, koguda kokku oma naise ja lapsed ning asuda värava peale vahti, et varsti algavat märulit vastu võtta. Siiski sõitsid nad linna ja avastasid vägivalla asemel eest pidupäeva. Neil oli lõpuks oma Eesti Vabariik, neil oli lõpuks oma kodu.

Mõnele teisele on Eesti hoopis võimalus. Võimalus alustada uuesti, võimalus saada kindel tugi jalge alla enne edasisööstmist. Võib-olla on Eesti kellelegi unistus, teisele naaber, kolmandale kibe mälestus, neljas pole sellisest riigist üldse kuulnudki.

Eesti õitseb, isegi kui inimesed räägivad temast kui ühest kõikidele ootustele vastu seisvast kasvavast riigist või hoopistükkis mingi riigi lisast, nagu Eesti poleks piisavalt tähtis, et iseseisvana eksisteerida. Näiteks võiksid inimesed öelda: “Eesti laulupeod on legendaarsed, alates aastast 1869 on need meid sidunud ühtseks rahvaks ja tekitanud tunde, et on uhke olla eestlane.” Mitte: “Oh, Eesti, sa Soome väike sõbrake.”

Nad võiksid olla uhked, kui nad mainivad, et The Boston Consulting Group paigutas Eesti maailma esiviisikusse kohana, kus oleks kõige parem üles kasvada, mitte kärpima meid vaid “Venemaa peksukotiks”.

Eesti tähendab kõigi jaoks midagi erinevat, aga mis iganes keegi sellest mõtleb, see jääb alati ja igavesti siiski meie koduks: meie sinine taevas, meie tumedad mullad ja see valgus, mis helgib vapralt iga inimese silmis, kes seda riiki südamest armastab.

Elagu Eesti, elagu Eesti rahvas!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 635 korda, sh täna 1)