Mälestades lauljat: Heli Lääts, looduses kõndija

Kui eelmisel aastal ilmus Helist tema 85. sünnipäevaks elulooraamat “Heli Lääts. Armastusega”, ei mõelnud ma, et see hea inimene võiks peaaegu aasta pärast lahkuda. Aga seisame fakti ees: Heli Lääts on läinud manalateele.

Sain teate Heli surmast, kui istusin hea tuttavaga Kessu kohvikus lauas, kus tavatses omal ajal istuda kirjanik Jüri Tuulik. Võib-olla oli nii järsk ka Heli Läätse hüvastijätt oma koduga, suur hüvastijätt oma rahvaga, kellele ta on legend. Ta ju laulis ennast rahva hinge, põlistas enda!

Küllap seepärast on tema elulooraamat, mille kirjutas Hille Karm, nii suurepärane üllitis.

Suvel lauljal külas olles ütlesin talle tänusõnad kõige eest, millest ta raamatus jutustab.

Heli vastas: “Ikka veel ei harju ma selle eest öeldud tänusõnadega paljudelt, ikka veel ma ei usu, et see olen mina.”

Heli Läätse armastatakse nii nagu ei ühtki teist eesti kunstnikku-lauljat. Tema puhul leiame: ta laulab ju helgest, sugestiivsest, varjundirohkest elust, ta sõnum on siiras ja heasoovlik. Ta armastab emotsionaalsust ja romantikat.

Heli Läätse laulud on selline mõtte- ja tundemaastik, millel peab astuma tasa. Nagu kirjanik Ülo Tuulik on öelnud: “Astu tasa oma esivanemate maal!”

Laulja astub mööda rada tasa, mõtiskledes. Ta on seda kõndinud tuhandeid kordi, kuid iga hetk on uus, sest – elu on hetkede rida!

Meretuul sasib juukseid. Naerukajakad tiirlevad oma igapäevases tantsus päikeses sätendava mere kohal. Nende hääles on kirisemist ja kräunumist.

“Jah, solistideks te küll ei kõlba,” muigab laulja. Ennist just laulis lagendikul väike-lehelind, keda rahvas kutsub lehmalüpsjaks, sest ta laul on: “Silk-solk, silk-solk.”

“Sina ka solistiks ei kõlba, kuigi sul on ilus rüü!”

Aga siis on äkki õhk täis kadakatäksi laulu: “Tsii-tsii-vidi-vii!” Ja leidiski laulja hingesugulase.

Mu mõtted lähevad praegu raskel hetkel seda minevikurada. Ma nagu kuuleksin Heli laulmas:

“Mööda teed,
mis on kividega kaetud,
tulen ma, süda soe…”

Tunnetasin kogu aeg, et Heli Lääts armastab inimesi. Ja kui ilmus raamat “Heli Lääts. Armastusega”, siis olin õnnelik, et olen teda õiglaselt hinnanud ja sellega rõhutanud laulja kustumatut väärikust. Ta ütles ikka: “Enda, vananeda tuleb ka väärikalt!” Sellisena jäi ta mu mällu meie viimaselt kohtumiselt.

Heli laulus “Mööda teed” on sõnad:

Nagu lill õitsen aianurga rägus,
sinu jaoks iga päev,
päike suudleb mu juust ja suudleb nägu,
kink on see sinu käest…

Tean, see oli üks tema elutunnetusi. Jah, kord on inimlaps nagu lill aianurga rägus, kord tugev puu – võimas tamm, nõtke pihlakas. Et väärikalt elada!
Kuid – “Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib…”

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 224 korda, sh täna 1)