LUUBI ALL: HEV-lapsed vajavad tähelepanu juba lasteaias (11)

Hariduslike erivajadustega lapsed, nendega tegelemine ja nende arenguvõimalused on muutumas üha aktuaalsemaks. Sageli ilmnevad erivajadused juba lasteaias ning üha suuremaks probleemiks on kujunemas ülekoormatud spetsialistid või vanemad, kes kipuvad probleeme ja soovitusi vähetähtsaks pidama.

TÄHELEPANELIK MEESKOND: Lasteaiaõpetaja Külli Õun, logopeed Riina Räim ja eripedagoog Maige Vallik kasutavad lastega töötamisel nii peeglit, raamatuid kui ka erinevaid loovust ja arengut soosivaid vahendeid.
MAANUS MASING



Kuressaare Ristiku lasteaia logopeed Riina Räim tõdeb, et kunagi varem pole probleemid olnud niivõrd tõsised. Näiteks on pidevalt kasvanud laste arv, kes kolmandaks eluaastaks veel ei kõnele. Ta selgitab, et arenduslike erivajaduste korral räägime lastest, kellel esineb mahajäämus eakohasest arengust ning kelle puhul on vajalik õpetajate, spetsialistide ja lapsevanemate lisatöö, et luua tingimused arengupotentsiaali realiseerimiseks.

Ligi 35-aastase staažiga lasteaiaõpetaja Külli Õun märgib, et probleemid hakkasid süvenema, kui meieni jõudsid igas mõõdus ekraanid ja nutimaailm. Vanematel on sageli kiire ja lapsed veedavadki liialt palju aega ekraani taga ning virtuaalmaailma kapseldunud lapsel jääb puudu verbaalsest suhtlusest.

Lisaks on meditsiini arengu tõttu praegu võimalik elule aidata sügavalt enneaegseid lapsi, kel tihti võib hilisemas elus teatud erivajadusi esineda. “Enneaegsed lapsed vajavad sagedasti spetsialistide toetust, kuid ka suhtlus pereringis on vähenenud. Tavaliseks on saanud, et iga pereliige istub õhtul oma ekraani taga, kadumas on vestlused teemal, kuidas päev läks, ja unejutud,” nendib Riina Räim. “Lapsi ei kaasata igapäevategevustesse ega räägita nendega, samuti ei veedeta enam just palju aega õues. Kahtlemata mõistame, et vanematel ei olegi vahel aega, kuid see aeg, kui pere koos kodus on, võiks lapsele kasvõi söögitegemise käigus protsessi selgitada ja teda toimetamistesse kaasata,” räägib Õun.

Logopeed ja õpetaja tähendavad ka, et lastel on sageli mänguasjade üleküllus. Kuigi lapse seisukohast võib see olla äge, kui tuba on n-ö maast laeni täis igasugu mänguasju, ei ole see lapse arengu seisukohast kasulik. Õpetaja Õuna sõnul võib see saada takistuseks kujutlusvõime arengule ning teisalt ei oska lapsed enam hinnata asjade väärtust.

Varem võisid lapsed mängida ka kõige lihtsamate asjadega, rakendades mängudes oma kujutlusvõimet ning mõeldes kahest oksast ja käbidest valmis terve maailma. Liigne asjade küllus röövib aga suure osa sellistest oskustest ning fantaasia areng jääb pidama kuhugi ekraanide ja mänguasjakuhjade vahele.

Lasteaiaõpetaja tõdeb, et plahvatuslikult on kasvanud ka käitumishäiretega laste arv. Õpetajate ülesanne on varakult märgata, kui lapse arengus ja käitumises esineb kõrvalekaldeid ning sellest vanemate ja spetsialistidega rääkida. “Kui märkame rühmas lapsel mahajäämust või käitumise eripära, teavitame sellest juhtkonda ja tugispetsialiste. Seejärel räägime vanematega ja teavitame Rajaleidja keskust, kust tulevad spetsialistid last rühma jälgima. Seejärel toimub lapsevanemate nõustamine Rajaleidja meeskonna poolt,” selgitab Külli Õun.

Abi otsimine jookseb tupikusse

On vanemaid, kellel on raske probleemi tunnistada ja kes ei soovi lapsega uuringutele minna. Alati ei suuda ka perearst põgusal kohtumisel lapsega probleemi kohe märgata. “Uuringutele pääsemine pole alati kerge, mõnel juhul ei soovi seda lapsevanemad, kohati on jälle haiglad ja spetsialistid ülekoormatud. Eriti keeruline on saada lasteaialapsega psühhiaatri vastuvõtule, sest ülekoormatuse tõttu on nad sunnitud eelistama vanemaid lapsi, kuid järjest enam vajavad lapsed abi juba lasteaias,” räägib Riina Räim.

Ta lisab, et praegu ei ole temalgi abivajajate suure arvu tõttu piisavalt võimalusi nende lastega vajalikus mahus tegeleda. Seetõttu soovitataksegi lapsega uuringutele minna ja vajadusel lapsele puue vormistada, et saada lapsele täiendavaid teenuseid rehabilitatsioonimeeskonnalt. “Soovitus puude vormistamiseks või erirühma suunamiseks saadakse enamasti uuringutelt. Puude vormistamise mõte on eelkõige selles, et saada logopeedi, psühholoogi, eripedagoogi või füsioterapeudi teenust vanuses, kus lapse arengut on võimalik kõige enam suunata ja toetada. Erirühma suunamise otsuse teeb Rajaleidja keskuses asuv nõustamiskomisjon lapsevanema avalduse alusel. Suur puudus on ka tugiisikutest, kelle järele vajadus järjest suureneb,” räägib Räim.

Õpetaja Külli Õun ütleb, et probleemide varasel avastamisel on takistuseks ka see, et puuduvad laste profülaktilised läbivaatused, mida lastearstid varem tegid. Vanasti käidi lastearsti juures, arst uuris last põhjalikult ja kui oli mingeid kõrvalekaldeid, märgati neid juba varakult. Praegu jäävad sageli õigel ajal märkamata nii rühihäired kui ka lampjalgsus.

Külli Õuna sõnul ei tekita erivajadustega laste suurenenud osakaal rühmas probleeme siis, kui suuremat tähelepanu vajavatel lastel on kõrval tugiisikud. “Kui pole suuri käitumishäireid, ei olegi niivõrd keeruline,” märgib ta. “Meie majas on süsteem, et lapsele tuleb kõrvale tugiisik, kes tegeleb ainult ühe lapsega, kohati tuleb nendele lastele koguni kasuks, et nad ei ole eraldatud erirühma.”

Ta lisab, et nii spetsiifilist tööd kui Rohu tänava lasteaia tasandusrühmas, nad tavarühmas loomulikult ei tee. Aga igas lasteaias võiks juba praegu olla mõni erirühm, kus on rohkem spetsialiste, sest vajadus selliste rühmade järele on olemas.

“Kui on ikka väga tõsise kõneprobleemiga laps, on tasandusrühma spetsiifiline töö vajalik. Seal on pisem rühm, tasandusrühma logopeed saab tegeleda iga lapsega mitu korda nädalas,” ütleb õpetaja.

Kui peres kasvab vaid üks laps, ei oska vanemad tihti hinnata, mida ta ühes või teises vanuses peaks oskama, sest pole võrdlust ega kogemusi. Lasteaiaõpetajad ja tugispetsialistid panevad vanemaile südamele kuulata, mida õpetajad räägivad, usaldada nende kogemust ja hinnanguid.

Õpetajate tähelepanekud on olulised

“Keegi ei löö häirekella iga väikese asja pärast, sest õpetajad ju teavad, et lapsed arenevad erinevalt,” kinnitab Riina Räim. Kui probleem on tõsine, on lasteaia ja kodu koostöö tema sõnul ülioluline, sest lapsevanema nõusolekuta jäävad paljud asjad toppama.

Kui vanem ei ole nõus tugiisikuga ega uuringutega, siis ei saa keegi teda selleks sundida. “Me ei saa mitte midagi teha, kui vanem meie soovitusi kuulda ei võta. See teeb aga olukorra rühmas kõigi jaoks palju keerulisemaks,” nendib Külli Õun.

Tihti arvavad teiste laste vanemad, et lasteaias ei pöörata käitumisraskustega lastele ja nende põhjustatud probleemidele piisavalt tähelepanu. “Muidugi me ei taha iga päev lapsevanemale rääkida, et teie laps tegi täna jälle seda ja teist. Me tegeleme nii, kuidas oskame, ning kuigi see võib olla kurnav, saame hakkama ja ei kaeble. Tihti on aga just teised lapsed need, kes juba ukse vahel jooksevad ema juurde jutuga, et see laps tegi talle jälle haiget. Nõnda tekibki olukord, kus kannatavad tegelikult ka teised rühmakaaslased ja nende vanemad, kes kuulevad oma lastelt jutte teise vääriti käitumisest,” räägib Õun.

Eripedagoog Maige Vallik ütleb, et niipea kui vanemad kuulevad sõna “psühholoog” või veelgi enam “psühhiaater”, hakkab neil peas häirekell kumisema. Esimese reaktsioonina tekib hirm, et lasteaed kahtleb lapse vaimses tervises.

“Tegelikult see nii ei ole, et kui sa konsultatsioonile lähed, on kohe eluks ajaks silt küljes. Mõni laps on lihtsalt natuke arengust maas, aga tal ei pea sellepärast kohe puue olema, vaid ta vajab natuke abi, et jälle õigele järjele saada,” selgitab Vallik, lisades, et sageli võib hirm spetsialistide ees olla sisseprogrammeeritud ka näiteks pereliikmete või tuttavate poolt.

Seega ei tasu vanemal ärrituda ega võtta isikliku rünnakuna, kui talle lasteaias mingeid soovitusi antakse või tähelepanekuid jagatakse. Just lapse nimel tuleb säilitada objektiivsus ja kuulata, kuidas oleks võimalik lapse arengule kaasa aidata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 967 korda, sh täna 1)