Vabadus rusikaga vehkida (2)

Erki Aavik

“Oma riigi ümmarguse juubeli tuhinas on vaba ühiskonna põhiväärtused aktuaalne teema,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Vaadakemgi siis, mida on nende kolme mõistega tänases Eestis peale hakata.”

Vabadus, võrdsus, vendlus! Liberté, égalité, fraternité! See Prantsuse revolutsiooni ajal levima hakanud ja tänapäevaks prantslaste just kui ametlik ja riiklik moto ei olnud sugugi kogu ettevõtmise – kuningakukutamise ja riigipööramise – üleskutseks. Asi oli palju proosalisem. Maximilien Robespierre soovitas need kolm sõna kirjutada loodava rahvuskaardi mundritele, korraldades 5. detsembril 1790 ka vastava esitluse. (Kõrvalpõikeks: oleks ju iganes vahva, kui näiteks pealinna MuPo võtaks oma motoks “Kes pole oma, sellele vääname!” ja siis saja aasta pärast oleks see ülemaailmselt omaks võetud kui ideaalse ühiskonnakorralduse nurgakivi.)

Mõni aeg hiljem lisandus tõeliselt revolutsiooniline ja dramaatiline sanktsioon: Liberté, égalité, fraternité ou la mort! Ehk maakeeli siis vabadus, võrdsus, vendlus või surm!

Oma riigi ümmarguse juubeli tuhinas on vaba ühiskonna põhiväärtused aktuaalne teema. Vaadakemgi siis, mida on nende kolme mõistega tänases Eestis peale hakata!

Tunnetatud paratamatus

Vabadus on tunnetatud paratamatus. Nii arvasid ratsionalist Spinoza ja kommunist Engels ning nii mõnigi veel. Mida see nõukogude ajal koolis käinud inimestele tuttav lendlause peaks tähendama? Vabadus ja paratamatus on ju enam-vähem teineteist välistavad asjad? Kui ma paratamatust ei tunneta (ei taju, ei mõista) ja seega ei tea selle olemasolust ega reageeri sellele ning asun oma (kujuteldavat) vabadust teostama, siis tabab mind tõenäoliselt läbikukkumine, ebaõnnestumine. Igal juhul ei ole mul seda vabadust, mida arvasin endal olevat. Kui ma seda – paratamatust ehk mind ja minu kavatsusi piiravaid asjaolusid – tunnetan, siis on ju mõistlik, et ma ei hakkagi oma kavatsusi ellu viima ehk oma vabadust, oma vaba tahet teostama. Ja siis mul ikkagi ei ole seda vabadust, millest jutt käib. Nii et tegelikult üks suur vastuolu! (Ja mida olekski oodata nõukogude ajal populaarselt ja ideoloogiliselt heaks kiidetud mõttelt?!)

John Locke, XVII sajandi filosoof ja oma empirismiga põhiline ratsionalismi (NB! Spinoza) vastane võttis vabaduse kokku neljas lauses.

• Igaühel on õigus teha seda, mida ta tahab.
• Igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus.
• Kedagi ei pea abistama, kui see kahjustab abistaja enese toimetulekut.
• Ühegi inimese vara ei ole õigust ära võtta ega ümber jagada.

See on lihtsale inimesele juba nagu natuke arusaadavam, kuid kuidas on nende mõtete ellu rakendamisega? (Ja maksuamet jääb siinkohal ajutiselt kõrvale.)

Lugematud takistused

Enamik meist ei saa teha seda, mida tahab, sest leiame oma tahtmiste teelt lugematuid takistusi, mille oleme endale ise loonud. Peamiselt sel teel, et valime oma juhtoinasteks inimesed, kes meie elu edendamise asemel mõtlevad peale omakasu veel vaid valitsemise lihtsustamise peale, mille teostamiseks tuleb kehtestada lugematuid piiranguid ja norme ning mille lisaväärtuseks on kontrollimiseks ja karistamiseks loodavad lugematud uued ametikohad ja uued normid ning reeglid, mis kõik loovad uut bürokraatiat ja kindlustavad olemasolevat võimu.

Toon lihtsa näite. Võtkem Locke´i tõekspidamise rahvapärane sõnastus: minu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab teise inimese nina. Nüüd selle rakendumine igapäevaelus: võõral maal on mootorsõidukiga sõitmine (viibimine) keelatud. Endisel ajal selgitasin jahipealikuna linnameestele ja mõnikord ka kohalikele noorematele selle piirangu olemust ja praktilist järgimist. Vastuväiteks oli enamasti, et “ma ju ei tea, kelle maa see on…”. Nii lihtne see ongi: kas see on sinu maa? Ei. No kui ei ole sinu maa, siis see on võõras maa ja sinna peale ei tohi sõita. Kui keeruline see mõttekäik on? Kui seda nüüd rakendada igas võimalikus vabaduse mõiste mõtestamise olukorras, kas see aitab meil tunnetada (!), kust maalt algab teise inimese nina? Kuuldekaugus? Siruulatus?

Vabaduse mõiste sõnastusena on minu lemmik: vabadus on minu võimalus mitte teha seda, mida ma ei taha!

Olen oma (?) toas ja kasutan vabadust telekat mitte vaadata (see on imelihtne, sest minu kodus sellist riistapuud ei olegi). Kasutan vabadust mitte osaleda EV aastapäeva riiklikes tähistamisriitustes, sest praegune valitsus ongi nii uskumatult loll, et hakkas – just nii, nagu ma siinsamas Saarte Hääle lehekülgedel nalja heitsin – hümni laulmist seadusega reguleerima, ja ma ei taha jääda süüdi näiteks selles, et mind tabab härdusepuhang valel hetkel või et ma naeratan või tõsinen liiga vara. Või liiga hilja. Või armastan oma isamaad kuidagi muul viisil valesti (!) ehk teisiti, kui ametnik on ette näinud.

Kasutan vabadust oma teadmisi pidevalt täiendada – ehk leian kunagi raja, mis minu vabadust ei piira. Või piirab vähem, kui suudan tunnetada.

Kõigile (tegelikult) vabadele inimestele soovin õnne vabariigi aastapäeva puhul!

P. S. Võrdsuse ja vendluse asjus võtan sõna juba Eesti Vabariigi uuel sajandil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 958 korda, sh täna 1)