SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kiluleiva kiituseks (2)

neeme korv

Neeme Korv

Eesti riigi sünnipäeva mõju ulatub nii garderoobi kui ka kööki. Presidendi vastuvõtu kleidid pakuvad loomisrõõmu kodumaistele rõivakunstnikele ja me­nüü kokkadele. Vabariigi aastapäeva tähistamisest on saanud traditsioon ka kodudes, see tähendab teatud rituaale ja roogi.

Mis juubelilaud see ilma kiluleivata oleks. Seega polnud eriti üllatav, kui märkasin, et Postimehe majandustoimetuse tarbijanurgake korraldas kiluleivatesti. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kui erinev võib vürtsikilu või Tallinna kilu sildi all pakutav kraam olla. Üldiselt on kiluvürts muidugi äratuntav, ehkki maitse varieerub, aga mõnel puhul lisatakse õli. Kala peab ikka soolane olema, aga mõnel puhul tekitab tohutu soolasus kahtluse, nagu püüaks tootja midagi varjata.

Sest olgu maitsestus milline tahes – kala esineb teadagi ainult ühes värskuskategoorias ja see asjaolu teeb tooraine esmatähtsaks. Millisel aastaajal püütud (kui rasvane kala), kui kaugelt toodud, kui kaua enne külmutusse minekut seisnud ja nii edasi. “Nüüd oled saanud midagi, mis on tõeliselt hea,” ütles mu onupoeg mu naisele, kui kuulis, et see oli saanud esimest korda maitsta kodus tehtud kilu. Eks ta ole, jah, eriline selle õige kilurohu ja hallidest aegadest pärit kogemusega.

Selles, et kilu hakkab aasta-aastalt rohkem ausse tõusma, on mu meelest suured teened meisterkokk Dimitri Demjanovil, kes kilu (ja räime) rolli Eesti rahvusköögis on alati oluliseks pidanud. Juba aastaid tagasi, kui ta Tallinna suurte restoranide peakokana sageli intervjuusid andis, kordas ta väsimatu järjekindlusega, et kala tuleks rohkem vääristada. Just seda kala, mis on püütud siitsamast, kohalikust merest – see on osa kultuurist ja ajaloost. “Tallinna kilu kasutamise õigus tuleks anda ainult neile, kes teevad seda kevad- ja sügispüügi ajal püütud rasvasest kilust, sest siis on see kõige parem,” on ta ühes Postimehe usutluses öelnud.

Mul oli seda kiidulaulu alati veidi imelik lugeda, sest nii kaua kui ma ennast mäletan, on vürtsikilu kodusel laual olnud. Ent elu on avanud Demjanovi sõnumi tõelise sügavuse. See on tõeline rahvustoit! Tänavu on olnud iseäranis palju näiteid, kus kiluleib vabariigi aastapäeva kontekstis reklaami pääseb.

Kilu puhastama ja isegi soolama õpib südamaa inimene kiiresti, aga ennekõike tuleb osata teda ära tunda. Kunagi ühes telesaates tegi zooloog Aleksei Turovski sõna otseses mõttes pliiatsi ja paberiga selgeks (ta joonistab maru hästi), et kilu ja räim on umbes sama erinevad nagu vimb ja siig. Nende ridade lugejad teavad muidugi igasuguse teadusliku seletusetagi, et vahet on päris lihtne teha. Väikese kogemuse saamise järel võib muhulase kombel muiata, et “kilu oo munukse näoga”.

Teeme siis nii, et kilu ikka laual oleks – kuuldavasti liigub Kuressaares värsket ka. Pange filee sirgelt leiva peale ja kaks munaviilu kõrvale – ongi Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kohane võileib valmis. Teine võimalus on teha nulle soomlaste Linkosuo rukkilootsikutega. Ma panen neisse natuke Saare toorjuustu, kilutükk peale ja näpuotsaga tilli… Võrratu amps.

Demjanov sai riigipealt teenetemärgi. Samas ei peaks kilusöömine piirduma 24. veebruariga, sinimustvalge lipukesega tikk leivatükki torgatud. Passib ka muul ajal leiva- ja tuhlikõrvaseks. Head vabariigi aastapäeva!

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 195 korda, sh täna 1)