LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Lahhentaggega Riias

Tarmo Virki

Kümmekond minutit enne kella kuut hommikul helistab Sander. Hea inimene tuli mulle vastu, kell 7.20 läheb praam, sellele me peame jõudma. Sadagu või pussnuge.

Mõned minutid hiljem paistavad Sandri auto tuled ja saame teele asuda. Kerge lumesadu meid eriti ei sega, teed on suhteliselt puhtad.

7.47 oleme Virtsus ja algab sõit Riia suunas. Laval pean olema ühel tehnoloogiakonverentsil alles 11.30 seega ülekiirust sõita ei ole vaja.

Eesti piiril tabab meid tihe lumesadu, nähtavus on vaid mõnikümmend meetrit, võtame hoo maha. Õnneks on tegemist siiski vaid “ühe tiheda pilvega” – kilomeeter hiljem pole lumest enam jälgegi ja saame jätkata normaalses tempos. Astun saali kümmekond minutit enne esinemise algust – jõuan korraldajatele näidata, et olen kohale jõudnud.

Esinemine läheb hästi, inimesed tulevad kiitma. Telefonikõne takistab mind hotelli magama kihutamast. Ajakiri läheb juhtumisi samal päeval trükki… ainult et üks lehekülg on vaja enne trükki minekut ümber teha. Kihutan kohvikusse ja asun ümber kirjutama seda lehekülge.

Magama ei jõua. Nelja paiku võtab Sander mu jälle peale ja sõidame kohalikku džinnibaari. Materjalid ja meened autost kaasa ja jälle lavale! Pool tundi on esinemiseni aega, üritame ühendada teleri arvutiga. Teler on kinnitatud umbes kolme meetri kõrgusele seinale – ronime koos kohaliku baaripidajaga letile ja üritame arvutikaabli teleri taha torgata. Kümmekond minutit võimlemist kinnitab meile, et tegemist on võimatu ülesandega. Õnneks ei kuku meist kumbki ei põrandale ega joogiklaaside vahele letile. Kella viieks – kui kümmekond kohalikku baarmeni istub ümber laua, et kuulda Lahhentagge lugu, nuusutada joogis olevaid ürte ja maitsta jooki ennast – oleme ühendanud tagatoast leitud suure kuvari mu arvutiga ja esitlus jookseb otse letil.

Lava on õnneks väiksem, aga siiski suhteliselt harjumatu. Ei satu ju tavaelus baarileti teisele poole just eriti tihti. Sellest hoolimata tunnen ennast hästi, räägin Saaremaa ajaloost ja meie joogi palju lühemast ajaloost. Taimed tekitavad alati põnevust publiku seas, veidi arvamismängu ja kuulajate suunamist õiges suunas ning enamiku taimedest saame üheskoos arvatud.

Tundus, et juhuslikult olid jäänud esitlust kuulama ühed baaris varem istunud vanurid – nad tulevad pärast kiitma, et ei ole nii head tooteesitlust varem näinud. Ilmselt nad väga tihti juhuslikult tooteesitlustele ei satu, kuigi räägin oma tootest ja selle võrra kindlasti veidi innukamalt kui mõni tavaline müügimees. Olen ju siiski algaja, üritan viisakalt vabandada.

Kella kuue järel lahkuvad baarmenid tööle, mõned teatavad, et kavatsevad kindlasti Lahhentagge sisse võtta. Töö on asja ette läinud.

Aeg peoks – kella seitsmest on uksed avatud tavakodanikele Lahhentagge Riia avapeoks. Ainult et esimese tunni jooksul saame külastajaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kaheksa järel aga, kui olen ise süvenenud ühe vana sõbraga pikemasse vestlusesse, märkan korraga, et pool baari on inimesi täis. Ja neid tuleb kogu aeg juurde.

Haakisime oma ürituse kohaliku tehnoloogiafestivali TechChill ajakavasse ja tänu sellele on linnast kümneid ja kümneid tuttavaid, kes tulevad rõõmuga Eesti džinnipeole Riias. Sest miks mitte?

Pärast keskööd, kui baar on kraanid sulgenud (on ikkagi alles kolmapäev), jääb meist paarkümmend inimest veel baari sumisema ja oma jooke lõpetama. Hotelli jalutades loeme avaürituse kordaläinuks. Kui nüüd vaid kuidagi loogiliselt suudaks selliseid üritusi veel korraldada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 164 korda, sh täna 1)