Lastega kodust ja kollasest koerast (4)

Piret Kaasik

“Paljudel lastel on välja kujunenud arusaam, et just päris koer või päris kass teeb kodust päris kodu,” kirjutab Kuressaare lasteaiaõpetaja ja lapsevanem Piret Kaasik.

Veebruar on lasteaedades ja koolides üks aasta tegusamaid kuid: küünlapäev, vastlapäev, sõbrapäev, kollase maakoera aasta algus, Eesti Vabariigi sünnipäev. Õpetajad naljatavad endamisi, et nii palju üritusi korraga, oma tööd pole aega tehagi.

Tõsi ta on, eelpool nimetatud sündmused dikteerivad teemad ja panevad paika plaanid nii õppekasvatustöös kui ka sisustavad meie vaba aja. Seda enam, et tänavune õppeaasta möödub juba pikemat aega Eesti Vabariik 100 pidustuste rüüs. Väikelastega on ka lasteaias seetõttu räägitud kodu ja kodumaa teemadel rohkem kui ehk kunagi varem.

Enamasti on väikestel lastel üsna erinevalt väljakujunenud arusaamad, mille järgi nad oma kodust või kodumaast jutustavad. Kindlasti on vanematel oluline osa selles, millised on lapse suhtlemis- ja käitumisoskused, kui lai on lapse silmaring ning missugused on pere väärtushinnangud.

Mandrile minek on sündmus

Paljude Saaremaal kasvavate väikelaste arvates ongi kogu nende maailm siin – saarel. Mandrile minek, nagu saarlased ikka tavatsevad öelda, on suur sündmus iga väikese lapse elus. See, kui kaugele minnakse, pole oluline. Oluline on minna praamile, sest see on igal juhul sümbol, et minnakse kaugele.

Siit meenubki mulle lugu ühest toredast koolieelikust poisist, kes oli oma noorusele vaatamata läbi rännanud pool Euroopat ja rääkis mulle nii: “Tead, Piret, ma olen käinud isegi Tartus. Ma sõitsin sinna nii kaua!” Pole ju imestada tegelikult midagi, sest tänapäeval lennukiga jõuamegi tihtilugu kiiremini ja palju kaugemale kui maanteel autoga sõites.

Kõigi laste kodulugude mõtteniidina joonistub välja see, et väikesed lapsed tahavad olla koos oma vanematega kõikjal, kus vähegi on võimalik koos olla: “Mulle meeldib issiga jalgpalli mängida.”, “Mulle meeldib emmega koristada.”, “Meie hakkame uut maja ehitama – praegu on alles tehtud vundament.”, “Meie laulame küll kodus! Kiki-Mikit!”

Lapsed jutustavadki oma kodust ja kodumaast nii, nagu nemad seda mõistavad – lihtsalt ja loogiliselt. Toredaid näiteid laste lugudest on tuua oi kui palju. Nii juhatab viieaastane poiss sind lahkesti oma koju, öeldes: “Hakka kohe minema. Mine sealt teed pidi edasi. Minu kodu on halli värvi. Minu kodu nimi on 25. Kui uks on lukus, pead ootama. Võti on lillepoti all, aga sina ära võtit võta!” Või nelja-aastane tüdruk ei lase end eksitada ühestki segadusse ajavast küsimusest, sest teab kindlalt: “Jah, me elame Eestimaal. Muidu ei oleks ju majadel sinimustvalged lipud. Ja Tallinnas räägitakse eesti keelt.”

On üks teema, millest räägitakse igatsevalt ja unistavalt, ja see kordub kõigis laste lugudes. Selles on peidus soov: et kodus oleks koer, kass või mistahes loom. Ja et see oleks päris koer või päris kass! Paljudel lastel on välja kujunenud selline arusaam ja neil on selline tunne, et just see teebki kodust päris kodu. Eks oma osa ole ka kõigil nendel toredatel lastelauludel ja -salmidel, kus toreda kodu kuvandisse ikka üks koerake või kassike kuulub. Aga kas te teate mõnda last, kes poleks lapsepõlves endale kassi või koera nurunud või seda salaja koju toonud? Tundub, et soov omada elus looma oma kodus on olnud väikeste laste suur unistus ajast aega.

Looma võtmisega kaasneb vastutus

Mulle meenub möödunud sõbrapäeva hommikuring lasteaias, kus teemaks olid lemmikloomad, kui sõbrad ja lapsed said rääkida oma sõprusest mõne loomaga.

Üks vaikne ja tagasihoidlik poiss jutustas, et temal on kodus lemmikuks madu, kes on 3-aastane ja elab suures puuris. Ta kõneles ilmekalt ja vastas veenvalt kõigile mängukaaslaste küsimustele, mida madu teeb või sööb.

Kuigi tänapäeval peetakse kodudes lemmikutena väga eriskummalisi elukaid, pani poisi jutt siiski õhtul tema ema käest järele pärima. Ema sõnul nende kodus küll madu ei peeta, aga seda, et poeg maopidamisest unistab, kinnitas ta muigamisi küll.

Üks väike viieaastane tüdrukutirts tuli aga ühel päeval lasteaeda üliõnnelikult ja teatas: “Me saame kuldkalad! Päris kuldkalad! Me võtame nad niisama – lõbu pärast.”

Kuna looma võtmisega kaasneb alati vastutus, on arusaadav, miks paljud lapsevanemad looma kergekäeliselt oma koju ei võta, kuigi lapsed seda ilmselgelt väga ihkavad. Looma eest tuleb hoolitseda ju iga päev ning sageli on ta kaaslane pikkadeks aastateks.

Nõukogude ajal oli tugevalt levinud arusaam, et korteris koera ei peeta. Suure koerasõbrana pidin minagi seetõttu elama ilma oma koerata ja kiinduda sain vaid tuttavate majaomanike koertesse. Päris oma koera sain täiskasvanuna siis, kui mul endal oli juba pere. Minu jaoks on unustamatud ühe koerakasvataja sõnad: “Koer võtab täpselt niipalju ruumi, kui tema alla mahub. Aga koeraga peab tegelema, tema eest peab hoolitsema ja teda peab armastama!”

Kirjanik Martin Keene on öelnud: “Muide, koertel on samasugused tunded nagu inimestel. See on ilmne. Nad lihtsalt ei häbene neid välja näidata.”

Ehk oleks meil aeg ka koertelt midagi õppida? Eriti ajal, mil maailm pole paljuski enam täiuslik, sest laste kodupiltidelt ei puudu ju üksnes koerad, kassid ja teised loomad. Sealt puuduvad lapse jaoks väga olulised ja asendamatud inimesed, kes samuti võtsid kunagi vastutuse.

Äsja saabunud kollase maakoera aastal võiksime ja peaksime rohkem ilmutama armastust, sallivust ja empaatiat meie ümber olevate inimeste vastu, eriti laste vastu, et nad saaksid tunda end siin väikesel Eestimaal turvaliselt ja õnnelikena.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 646 korda, sh täna 1)