Järelehüüe parimale sõbrale

Ei tuksu enam suure jooksumehe, treeneri ja minu parima sõbra Endel Pärna süda. Lihtsalt aeg sai otsa. Siin tahaks karjuda ja öelda vikatimehele: oota, oota veel mõni aasta, sest see elu ei ole veel elatud, varsti hakkavad tema noored jooksjad maailma spordiavarustel ilma tegema, tuues tunnustust Eesti riigile! Paraku oli vikatimehel oma plaan.

Meie teed Endliga ristusid 1986. aastal, kui tollane Kingissepa rajooni täitevkomitee, eilne maavalitsus, leidis pärast haigla valmimist uue löökehituse, linna staadioni uuendamise. Projekti kui sellist ei olnud ja ehitamine algas vigaste jooniste järgi. Ei teatud, milline üldse peab üks korralik staadion välja nägema, et siin rahvusvahelisi võistlusi korraldada.

Juhtus nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Sõrve metsade vahelt oli leitud üks loomakasvataja, kelle sigade ööpäevane kaalujärgne juurdekasv oli 1 kg suurem kui tolleaegsel punalippude ja ordenitega autasustatud Sõrve sovhoosil. See mees oli Endel Pärn. Mees, kes oskas suhelda ja kelle jaoks ei olnud mingi probleem hankida ehituseks ja eluks vajalikku kaupa. Endel oli see mees, kes oskas ka sealt vajaliku kauba hankida, kust tolleaegsed parimad varustajad ei osanud seda leida.

Tema oli mees, kelle näpunäidete järgi sai staadion ka valmis ehitatud. Mees, kes sõitis Venemaa vahet, tegi kõik selleks, et lõpuks ka Vispoli rajakatte staadionile maha saaks. Uhke tunne oli, kui staadion lõpuks valmis! Tollel ajal Eesti parim staadion.

Pärast avavõistlusi, viskasid Sa nalja, et Tom, millal järgmise staadioni ette võtame. Elu näitas, et nii suurte kui ka väikeste spordiväljakute ehitusega puutusime ka hiljem kokku, kuid mõtetes olid Sa ikkagi spordi juures. Olles ise suurema osa elust olnud tippjooksja, arvasid, et need teadmised ja oskused on vaja kellelegi edasi anda. Hing tõmbas treeneritöö juurde.

Sa teadsid, et kui selle töö juurde naased, pead sellele ka täielikult pühenduma. Talendikast poisist või tüdrukust ei sünni tippjooksjat üleöö, vaid see võtab aega vähemalt neli aastat ja see nõuab nii treeneri kui ka sportlase täielikku pühendumist, parimate tulemuste saavutamiseks.

Oli 2005. aasta jaanuari algus, kui sõitsime Viljandisse tennisehalli kunstmurukatet paigaldama. Kutsusid tookord kaasa ka Tiidrek Nurme, öeldes, et ei ole vahet, kus ta jookseb, treeningkava järgi ettenähtud maht tuleb ikka ära joosta; pealegi aitab ta ka muru maha panna ja teenib selle pealt endale taskuraha. Ilmad sattusid aga sellised, et ükski korralik koeraomanik ei oleks ka oma koera välja saatnud. Tiidrek aga läks ja jooksis ringi ümber Viljandi järve, sest selle päeva treeningplaan oli vaja täita. Ainult nii sai kasvatada tippjooksjat. Kui Sinult küsisin, et miks Sina omal ajal tippspordist tagasi tõmbusid – olid ju vaid 24-aastane, parim aeg tipptulemuste jooksmiseks –, vastasid naljatades: “Ürgne looduse kutse võttis mind Elva metsade vahel jooksurajalt maha.”

Sinu tulevane abikaasa oli Sind leidnud, abiellusite ja peagi sündis esimene tütar. Sa olid veel valmis tippaegu jooksma, kuid selleks pidanuks sa olema üliinimene, sul olid tekkinud täiendavad kohustused pere ees. Said aru, et tippjooksjat ja oma tulemuste parandajat sinust enam ei ole, aeg oli oma korrektiivid teinud. Asusid treeneritööle, kuid ei jätnud ka jooksmist.

1983. aastal olid Sa määratud rahvaste spartakiaadile sõitvate jooksjate peatreeneriks. Kõrgemalt poolt anti sulle käsk, et jooksjad peavad näitama elu parimaid tulemusi, ootas ju järgmisel aastal ees Atlanta olümpia. Selleks anti Sulle kastide viisi rohupudelikesi, “vitamintšiki”, nagu Sa ise neid tablette nimetasid. Kuigi ülelahe naabrite juures maksis üks tablett hingehinda, tunnetasid Sa, et sinu jooksjad on niigi elu parimas vormis ega vaja neid “vitamiine”, pealegi võis nende kasutamine anda hoopis vastupidise tulemuse.

Viimati, kui Sinuga telefoni teel suhtlesime, küsisin, ega külm liiga tee. Vastasid: “Ei tee, kütan praegu ahju, sest minu ülemise korruse “pruudid” tahavad ka sooja tuba.” Nii nimetasid sa oma ülemisel korrusel elavaid vanureid.

Küsisin, kuidas poistel läheb. Vastasid: “Kaur on Saaremaal ja suhtleme, aga Andi on praegu nii väge täis, et saatsin ta metsa auru välja laskma!”

Siis ma ei teadnud, et see kõne jäi meil viimaseks. Ma ei teadnud, et Sinu tippsportlaseks saamise “kolme ukse” teooriale oli lisandunud ka neljas “uks”. Olles tippjooksja ja treener, teadsid sa pisiasjadeni kõike seda, mis toimub kahe esimese ukse taga, aimasid ja tegelikult ka teadsid, mis toimub kolmanda ukse taga. Oma õpilastele sa seda ust avada ei soovitanud!

Lisandunud “neljas uks” avanes Sinu jaoks vaikselt ja sama vaikselt ka sulgus. “Uks”, mida seestpoolt enam avada ei saa. Ainult Sina üksi tead, mis sealpool ust on.

Parimat sõpra meenutades

Oleg Rahumeel,
Sinu jaoks alati Tom olnud

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 445 korda, sh täna 1)