JUHTKIRI: EMO, avita! (4)

“Mu vererõhk jupsib!”, “Pea valutab!”, “Mu lapsel on kõrge palavik, 38 kraadi!”. Kahjuks on üsna tavaline, et haigla erakorralise meditsiini osakonda tullakse ka siis või kutsutakse kiirabi koju, kui aidata saaks ka perearst või pereõde. Või ei ole arstiabi üldse tarvis. Piisab, kui võtta sisse tablett ja oodata vererõhu alanemist või valu vähenemist. Ning jälgida, et viiruse hankinud laps jooks piisavalt ja puhkaks.

Muidugi on igaüks oma tervise pärast mures, kui enesetunne pole see, mis ta olema peaks. Tasub aga mõelda, kas EMO ikka on see koht, kust abi otsima peaks. Võib-olla on keegi palju hädalisem, kes sel hetkel abi vajab.

Paraku on ka hüpohondrikuid, kel tegelikult eriti midagi viga polegi. Ning kelle suurim probleem on hoopis tähelepanuvajadus. Ja sel juhul kõlbab meedikutega suhtlemiseks pisimgi ettekääne.

Samas on ka teine äärmus – inimesed, kes mingil tingimusel ei ole nõus arsti juurde minema. Isegi viimases hädas mitte. Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Mihkel Laidna sõnul on muret tekitav fakt, et aina rohkem jõuab EMO-sse raskes ja üliraskes seisundis patsiente, kes oleksid tohtrite abi vajanud juba palju varem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 584 korda, sh täna 1)