Ohud netist: sotsiaalmeedia annab, aga võib ka võtta

Tänapäeval ei kujuta keegi meist elu ette virtuaalsete suhtluskanaliteta. Samas on sotsiaalmeedia ka ohuallikas, eriti just lastele.

PÕNEV: Noortekeskuses jälgivad ekraanil toimuvat Tanel Mets, Kätriin Paiste ja Joonas Tiitson.
MAANUS MASING



Arvuti, nutitelefon ja virtuaalmaailm on saanud meie maailma lahutamatuks osaks. Sõnad YouTube, Facebook, Instagram, Twitter, WhatsApp ja Pinterest, mis aastakümneid tagasi olid tundmatud, on jõudnud suhtlustasandil igapäeva sõnavarasse.

Nüüdisaja inimesest, eriti nooremaealisest on saanud sotsiaalmeedia andunud tarbija, sest see võimaldab kiiresti suhelda, sealt leiab vajalikku infot nii paremini hakkama saamiseks kui ka meelelahutuseks.

Lapsed on kergem sihtmärk

Mida mõistab aga inimene meelelahutuse all? Ühe jaoks on tore vaadata smuuti valmistamise videot, teine naudib kuulsusest tehtud meeme, kolmas otsib aga midagi hoopis räigemat.

Eelmise aasta novembri alguses said Nasva klubis kokku kümned noored, et osaluskohvikuis arutleda muu hulgas ka sotsiaalmeedia ohtude üle.

Lauas eksperdina osalenud noorsoopolitseinik Ahto Aulik tunnistas, et Saaremaalgi esineb üsna palju netikiusamist: kirjutatakse halvustavaid postitusi, laetakse üles piinlikke pilte või kiusatakse anonüümse valekasutaja poolt. Noored olid üksmeelel, et internetti ei tasu riputada liiga detailselt oma eraelu. Sellega kaasneb ohte, millest Saarte Häälgi on alles hiljaaegu kirjutanud – netiperverdid, kes ei kohku tagasi ka kõige hullemate nõudmiste esitamisest.

Samas on kõik sotsiaalmeediakanalid töötanud välja korralikud vahendid, kaitsmaks inimeste andmeid, ning kõik platvormid juhivad ka tähelepanu turvariskidele ja soovitavad info lisamisel ettevaatlikud olla.

Samuti tuleb läbi mõelda, milliseid pilte postitada. Need ei tohiks tulevikus halba mõju avaldada. Alati peaks ka enne sõbrast pildi postitamist temalt luba küsima. Ka kommentaarid ja arvamused tuleb läbi mõelda, sest mis ühe jaoks nali, võib teist samal ajal solvata. Noored on veendunud, et internetist ei kao midagi ning grammigi privaatsust seal ei ole.

Kokkuvõttes leiti, et eelkõige peavad noored ise mõtlema hakkama ja endale teadvustama, et ei ole okei internetti kõike kirjutada ja postitada. Kui aga interneti kaudu liiga tehakse, siis tuleb kohe vanemate, õpetajate või politsei poole pöörduda ja murest rääkida.

Veebikonstaabel Maarja Punak ütleb, et mida noorem inimene, seda osavam, kuid kindlasti mitte targem kasutaja. Lapsevanemad lasevad end uinutada mõttest, et nende laps teab ja oskab internetis kõike teha ning saab seal hästi hakkama.

“Kuid see on nagu autojuhtimisega,” räägib Punak. “Kui oskus sõita on olemas, ei tähenda see veel, et osatakse ka turvaliselt liigelda. Kui seadusenõuded, liiklusreeglid on jäänud omandamata ning puudu on ka kogemusest, tulevad oskused teistega arvestada ajaga.”

Punaki sõnul peab lapsevanem oma võsukese jaoks olemas olema ja tema tegevuste vastu huvi tundma. Lapsega tuleb pidevalt rääkida ja talle märku anda, et mure korral võib ta alati abi küsida.
Samuti on vanema kohus end veidigi sellega kurssi viia, milliseid mänge laps mängib ja milliseid sotsiaalmeedia keskkondi kasutab.

“See ei tähenda, et kõik platvormid peavad olema selged, kuid paljudel platvormidel on olemas n-ö lapsevanema nurgad, kus jagatakse infot selle kohta, kuidas määrata lapsele seadeid nii, et tal oleks turvaline seda kasutada,” selgitab veebikonstaabel.

“Küll aga on põhitõde, et mis iganes sotsiaalmeedias toimub, on see enamasti mingi sassi läinud suhte lahendamine – laps läks kellegagi tülli või teda kiusatakse klassikaaslaste poolt – ja see ei ole ju mure, mille lahendamiseks on vaja IT-teadmisi.”

Kokkuvõtteks ütleb Maarja Punak, et sotsiaalmeedia on oma olemuselt positiivne asi, mis on mõeldud inimestega suhtlemiseks ja info vahetamiseks, enamasti sisaldab see mängulisi elemente ja võimaldab ka sõlmida uusi tutvusi.

Netikäitumist mõõtev My Life toob välja, et 56% inimestest kardab millestki olulisest ilma jääda, kui nad ei jälgi pidevalt oma sotsiaalmeedia kanaleid. Seda nähtust kutsutakse FoMO-ks (Fear of Missing Out).

Sportlandi digitaalmeedia juhi Kairi Killingu sõnul sõltub sotsiaalmeedias viibimise soovituslik aeg suuresti sellest, millega inimene seal tegeleb.

Kui tegeleda enesearendamisega, näiteks täiendades YouTube´i videote abil oma teadmisi mõne valdkonna kohta, mis huvi pakub, siis miks mitte teha seda iga päev mõni tund.

Eesmärgipärane toimetamine

“Samamoodi kui suhtled Messengeris sõbrannaga, kes on kaugele maale kolinud, siis miks mitte mõned tunnid suhelda,” leiab ta. “Kui sotsiaalmeedias aga niisama eesmärgipäratult skrollida, siis selle tegevuse võiks kindlasti asendada mõne muu kasuliku tegevusega.”

Internet annab meile võimalusi nautida muusikat, vaadata filme ja elada kaasa erinevatele spordiüritustele, aga võimaldab ka levitada oma loomingut miljonite tarbijateni. Saab õppida erinevaid keeli, lahendada tervise ja tööga seonduvaid probleeme.

Killingu hinnangul tuleks kanalid valida vastavalt huvidele. Sotsiaalmeediakanalid pakuvad suures mahus teadmisi ja inimesi, kellel on sarnased huvid.

Veebikonstaabel Maarja Punak ütleb, et sotsiaalmeedia probleemidega tegelemine on talle ja ta kolleegidele igapäevane töö.

“Enamik meieni jõudvaid probleeme on avalikud sotsiaalmeedias toimuvad asjad, kuid need ei jõua enamasti enama kui saja inimeseni. Juhtumeid, mis saavad rohkem tähelepanu, tuleb ette umbes paar korda nädalas,” märgib ta. “Suurim murekoht on inimeste oskamatus lahendada omavahelistest suhetest tingitud erimeelsusi sotsiaalsete oskuste mõttes õigesti. Sotsiaalmeedias see lihtsalt väljendub, see ei ole sotsiaalmeedia süü ega ohukoht.”


Täiskasvanudki on head kiusajad

Kuna sotsiaalmeediaga liitub üha rohkem inimesi, siis seda rohkem jõuab sinna ka eraeluprobleeme. Veebikonstaabel Maarja Punak ütleb, et täiskasvanud on väga head küberkiusajad ja teavad täpselt, mis kellelegi mõjub.

Naiste puhul tuuakse välja näiteks, kui halvad ja oskamatud emad nad oma lastele on, ning meeste puhul on erinevad juhtumid enam-vähem alati seotud sellega, et keegi on kellelegi võlgu.

Veebikonstaablid tuginevad neile saadetud informatsioonile. Kui kuskil on toimumas midagi seadusevastast või kellelegi tehakse ühel või teisel viisil liiga, tuleb sellest teada anda. Pealtnägija lugu sellest, kuidas üks noormees saatis grupivestlusesse pilte inimesest, keda ta oli just löönud, on julm, kuid sobilik meeldetuletus märkamise ja teadaandmise kohta.

Samas ei julge inimesed sageli oma probleemidest rääkida ja tihti häbenetakse. “Eriti kui see puudutab intiimseid videoid ja pilte, mis on inimesest levima hakanud, või ka petuskeeme, kus inimene peab tunnistama, et on lõksu langenud,” selgitab Maarja Punak.

“Vea tunnistamine on raske isegi siis, kui need pildid-videod on läinud võõra inimese kätte ekslikult või kui inimene on otsustanud võõrast isikut mujalt maailmast usaldada. Paraku on meil keeruline sekkuda ja nõu anda, kui me sellest teadlikud ei ole. Kahjuks ei ole olemas statistikat, kui paljud inimesed on jätnud probleemidest teada andmata.”

Murekoht on ka vanemad inimesed, kes on sattunud internetti kasutama ilma igasuguse ettevalmistuseta ning tihti on just nemad need, kes satuvad kergemini petuskeemidesse.


Kuidas ära tunda küberkiusamist?

Tunnuseid on mitmeid:

• Ähvardavate, õelate e-meilide, sõnumite korduv saatmine.
• Personaalse või isikliku informatsiooni väljameelitamine kelleltki ning selle levitamine.
• Kellegi teise nime all ebaviisaka ja alavääristava sisuga sõnumite ja e-kirjade saatmine.
• Interneti keskkondade loomine kaaslase üle naermiseks, tema alavääristamiseks või vaenu õhutamiseks.
• Tavaliselt on kiusajaid, ähvardajaid mitu.
• Küberkiusamise ennetamise juures on oma roll nii lapsevanematel, õpetajatel kui ka lastel endil. Lastele on oluline selgitada meediavahendite vahendusel suhtlemise häid tavasid juba siis, kui nad neid vahendeid kasutama hakkavad.

Nõuanded ohvrile:

• Ära vasta sõnumitele ja kirjadele, mis sind ahistavad või häirivad. Vastamine võib kiusajat julgustada.
• Hoia häiriv kiri või sõnum alles. Sellisel juhul saad vajadusel hiljem alati tõestada, et sind on kiusatud. Pea meeles, et mitte ainult kirju ja sõnumeid, vaid ka Messengeri veebikaameravestlust on võimalik salvestada mõlemal pool.
• Räägi probleemist kohe, kui see tekib. Laps peab teadma, et ta saab vajadusel alati oma probleemist kellelegi rääkida – olgu see isa, ema, vanem vend-õde, õpetaja, noorsootöötaja või keegi kolmas, keda laps usaldab ning kes suudab lapsele abi pakkuda/nõu anda.
• Blokeeri häirija. Keskkondades, kus võimalik, on kõige lihtsam lahendus häirijaga tegelemiseks tema blokeerimine.
• Tegele probleemiga võimalikult ruttu – kohe, kui see tekib.

Allikad: targaltinternetis.ee; julgedhoolida.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 439 korda, sh täna 1)