SUUR MAA, SUURED ASJAD: Ja ükski konn ei köhi

neeme korv

Neeme Korv

“Sõda Leipzigi linna all!” võiks Paunvere kiriku kellamehe Kristjan Lible kombel hüüatada. Jutt pole siiski kuulsast Ida-Saksa linnast, vaid ühest teisest, ajaloo keeristormes mitte vähem kannatanud Tartust. Mu armsast ülikoolilinnast.

Kohalik volikogu andis sel nädalal kogu Eestile otsepildis, lehemeeste ja teiste vaatlejate teravdatud pilgu all mitmetunnise etenduse, mille sõnum kõlas: riik peatagu tselluloositehase rajamine!
See oli aasta tagasi maikuu alguses, kui valitsus algatas riikliku eriplaneeringu koostamise Est-For Investi puidurafineerimistehase rajamiseks. Kõnealuse planeeringu eesmärk on leida Viljandi- või Tartumaal Emajõe läheduses tehasele sobiv koht. Algselt planeeringusse lisatud Pärnu-, Põlva- ja Jõgevamaa võimaliku asukohana lülitati välja, seda toetas majandusministeerium Urve Palo ja Kadri Simsoni isikus.

Nüüd on peaaegu aasta aega käinud avalikus ruumis kõva madin. Teemaga seotud juristid ja suhtekorraldusbürood on tõenäoliselt teeninud kena kopika. Osapooled üritavad peale suruda oma retoorikat – kas tuleks rääkida puidurafineerimistehasest (hea) või tselluloositehasest (paha)? Pooldajad räägivad töökohtadest ja metsa mõistlikust majandamisest, vastuargumendid ulatuvad keskkonnariskidest Tartu elustiili hävitamiseni.

Kui Tartu linnapea Urmas Klaas eelmisel nädalal teatas, et tema ütleb ei ja selles päevapoliitikat ei näe, vaid ikka ratsionaalseid argumente, siis ta kas ei saa mitte millestki aru või on poliitik suure tähega. Tundes Klaasi hästi, pole mul muidugi mingit kahtlust, et linnapea mängib endale ja Reformierakonnale järgmisteks riigikogu valimisteks võimsaid kaarte kätte. Andrus Ansipi aegne isikumandaat hoidku alt.

Poliitikat teevad teisedki Taaralinna raskekahurid. Marju Lauristin hoiab sotside lippu, Kadri Simsoni isa Aadu Must Keskerakonna oma. “Eesti teist linna ei kuulata” on sõnum, mis neil päevil loosungile kuulub. Rail Balticu trassi lahing, mis Tartu intellektuaalid tagajalgadele ajas, on kaotatud. Tselluloositehase puhul ei tohi midagi sarnast juhtuda ning mulle tundub, et jõud ongi praegu pigem tehase vastaste poolel.

Emotsionaalsus on inimlik, seda on raske ette heita. Üks asi on vähemasti mulle siiski selle protsessi juures vastukarva. Fosforiidisõja veteranid võiksid olla väljaütlemistes vaoshoitud, kui asutakse näiteks valitsuse otsuseid arvustades ründama Eesti riiki. Asjatult. Meil on õigusriiki, kaasamist ja põhivabadusi piisavalt palju, et jätta teinekord tegemata ka asju, mille kasu kogukonnale kaalub üles võimaliku kahju.

Maailmas on küllalt riike ja režiime (ja pidagem meeles – üks meist siinsamas idapool), kus taoline tehas pandaks püsti nii, et kellegagi midagi läbi ei räägita. Kas, kuidas, kui kaugel, milline võiks olla laiem sotsiaalmajanduslik mõju – see pole tähtis. Kohalik elanik pole seal kuulnudki erinevatest tehnoloogiatest, kaasnevast müra- ja keskkonnareostusest ja nii edasi. Ühel päeval lihtsalt avastab, et magamistoa aknast paistab keemiakombinaat, nagu ühes ärkamisaegses punkprotestilaulus. Korsten tossab ja ükski konn ei köhi.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 207 korda, sh täna 1)