Alkoholismi saab ravida üksnes tahtejõuga (13)

Anti Liiv

“Kes ei taha joodik olla, sellel on kõige õigem lihtsalt alkoholi mitte juua,” leiab aastaid alkohoolikuid ravinud saarlane Anti Liiv, endine Pilguse psühhiaatriahaigla peaarst ning Tallinna Wismari haigla asutaja ja esimene peaarst.

Loomulikult on Tervise Arengu Instituudi programm “Kainem ja tervem Eesti” parem kui mitte midagi. Kahtlen aga, kas sel ikka loodetud mõju on – kas on mõtet raisata raha ja aega inimesele, kel ei pruugi olla tahtejõudu, et joomisest lahti saada.

Kuidas joomist maha jätta? Vastus on lihtne: kui tahad juua, siis on see sinu õigus. Kui sa ei taha aga joodik olla, siis ära joo, hoia suu kinni.

Kui Pilgusel töötasin ja järjekordne alkohoolik sealsete kiviväravate vahelt sisse astus, teatasin talle: “Unustage ära kõik see, mis toimub väljaspool. Siin kehtib Pilguse mõisa õigus.”

Kuigi tollased karmid meetodid mõjusid kõige paremini – nii mõnigi mu patsient ei võtnud alkoholi enam suu sissegi –, praegu neid enam rakendada ei saaks, see läheks inimõigustega vastuollu.

Nüüd räägitakse alkohoolikust kui kliendist ja sellest, et tal on kliendi õigused. Alkohoolikust klient on kuningas, keda meditsiinipersonal teenindab. Ning kellel on õigus süüdistada teenindajat, kui ravi ei õnnestu.

Kui alkohoolikut hakata poputama ja turgutama, pole sellest abi.

On neid, keda ei aita arstid ega ravimid ning kes pärast kuude ja aastate pikkust pausi jälle pudeli järele haaravad. Ning nii kui esimese “laksu” võtavad, on kõik. Teised jällegi saavad joomisest priiks ilma igasuguse ravita, puhtalt tahtejõu abil.

Tähtis on, et inimeses tekiks trots: “Ma ei taha olla mingi hale joodik, nähku kõik – küll ma suudan ilma joomata ka hakkama saada!”

Inimene saab joomisest vabaks ainult siis, kui ta seda ise tõesti tahab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 842 korda, sh täna 1)