Põllumehed on usinad reisisellid (1)

Kui mõni põllumees juhtub harva kaugemale vallakeskusest, siis teine on läbi sõitnud pool maailma. Saarte Hääl rääkis reisimise teemal Aavo Aljase, Kaido Kirstu ja Tõnu Postiga ning ilmnes, et vähe leidub Eestis selliseid elukutseid, mille esindajad tuuritaksid nii sageli silmaringi avardamise eesmärgil piiri taga.

2016. aasta viljelusvõistluse võitjad õppe-preemireisil Austria põldudel. Fotol paremalt esimene Martin Salu ja kolmas Kaido Kirst.
Margus Ameerikas



Põllumajanduse koostööpartnerid, nagu näiteks Baltic Agro, Stokker, Agribalt või Alltech Eesti, on sõidutanud meie põllumehi igasse maailma nurka. Kõljala POÜ juht Tõnu Post teab rääkida, kuidas toodetakse piima Jaapanis, USA-s, Uus-Meremaal, Brasiilias või Lõuna-Aafrikas. Hariva ja järeletegemist vääriva kõrval näeb alati ka midagi sellist, millest tuleks oma tegemistes hoiduda, viitas Tõnu Post, kelle sõnul maksab kriitilise meele reisile alati kaasa võtta.

Kõige eriilmelisem piimatootja maailma riikidest on Posti sõnul Uus-Meremaa. Kui 1,3 miljoni elanikuga Eestis küünib nii lüpsilehmade kui ka lammaste arv 100 000 lähedale, siis nelja miljoni elanikuga Uus-Meremaal on umbes 4 miljonit lehma ja 40 miljonit lammast. Vaikse ookeani lõunaosas asuva riigi kliima võimaldab lehmi aastaringi väljas pidada. Sealne farmer ehitab vaid lüpsiplatsi ja karjaaiad, lüpsilautasid seal vaja ei lähe.

Eesti ja ka Saaremaa produktiivsemad piimatootjad lüpsavad lehmi ööpäevas kolm korda ja saavad nii ühelt lehmalt keskeltläbi 10 000 kilo piima aastas. Uus-Meremaal, kus jäävad ära kulud farmiehituseks ja söödavarumiseks, on lüpsikarja ülalpidamiskulud aga väikesed, seega lepivad nad ühe ja kahe lüpsikorraga ning kuuetonnise keskmise toodanguga lehma kohta aastas.

Muljed harivad

Maailma kõrgeima piimatoodanguga Iisraeli puhul pani Tõnu Posti imestama, kuidas on see nii kuuma kliima puhul võimalik. Sealsetes farmides küünib keskmine toodang lehma kohta 15–16 000 kiloni.

Tõnu Post on tutvunud enamiku Euroopa riikide piimatootmisega. Võrreldes Hollandiga, kus elab Eestist väiksemal maalapil enam kui kümme korda rohkem inimesi ja peetakse kümme korda rohkem lüpsilehmi (lisaks oluliselt rohkemal arvul sigu, lihaveiseid, lambaid ja hobuseid), on Eesti põllumajandustootmise surve keskkonnale pea olematu.

12 aastat tagasi külastas Tõnu Post USA-s farmi, kus sõnnik laotati talvel lumele, mis meie veekaitsenõuete kohaselt on põhjavee kaitsmise seisukohast täiesti lubamatu. “Seal öeldi aga, et mis see läga lumele ikka teeb, ega see lund riku.”

USA-s ja paljudes Euroopa riikides käinud viljakasvataja Kaido Kirst sai samuti palju mõtteainet just suure asustustihedusega Hollandist, kus linnasid lahutab sageli mõni kilomeeter, mitte kümnete kilomeetrite kaupa metsasid ja põlde, nagu meil. USA põllumajanduse puhul avaldas Kirstule muljet mastaap, millist Eestis ei kohta. Maroko reisist jääb Kaido mäletama ohtrast keemiast valgeks sööbinud lehtedega mandariinipuid. Türgis rippusid puuvillapõllul kombaini küljes kaks meest, kelle otstarve jäi eestlastele selgusetuks. “Naersime, et ehk on need GPS-id, aga võib-olla nad likvideerisid seal tegelikult mingit ummistust,” rääkis Kaido Kirst.

Kui EL-is makstakse toetust pigem selle eest, et sa tootmisega piiri peaksid, siis Venemaal on vastupidi, rääkis Valjala talunik, kes külastas Venemaa kolleege eelmisel sügisel. Palju Vene põllumehed täpselt toetust saavad, jäi selgusetuks, kuid eestlasi võõrustanud firmajuhi kinnitusel polnud tal ühtegi liisingut, võlga ega maksmata arvet. Eestis on vähegi tõsisemal tootjal vähemalt üks neist kolmest kohustusest alati olemas.

Kavandi kandi põllumees Aavo Aljas ütles, et tema välisreisid on pea eranditult toimunud mingi ühise väljasõidu raames, omal käel ta reisinud peaaegu polegi. Reisidel käib ta põhiliselt talvisel ajal või ka näiteks pärast jaanipäeva, kui viljakasvatajatel tekib pisut hingetõmbeaega.

Aljase sõnul avardab igasugune reisimine ka üldist silmaringi, annab teadmisi kultuuri, ajaloo ja olme kohta. “Saad aru, et Eesti elu ei olegi nii jama, nagu mõni pidevalt nuriseb,” sõnas Aljas.

Küprosel ei jõudnud Aavo ära imestada, kuidas seal iga kasvama pandud taime kastetakse, isegi teeäärseid puid ja põõsaid. Aastas annab Küprose kliima kaks kartulisaaki, kokku kuni 110 tonni hektarilt. “Müstilised numbrid, kuigi väetist pannakse muidugi kõvasti,” nentis Aljas.

Aavo Aljas möönis, et kuigi Lõuna-Euroopa on oma reljeefse maastiku, armsate linnakeste ja postkaardivaadete poolest kindlasti atraktiivsem kui Eesti, võib seal samas olla ka talumatult kuum. Väärtuslikku leidub aga kindlasti Eestiski. Nii võib šveitslane Saaremaa mererannas päevade kaupa raamatut lugeda ja joovastuda merevaatest vahelduseks kodumaa mäetippudele.

Lisaks kõikvõimalikele ametiga seotud reisidele teeb Tõnu Post igal aastal koos abikaasaga ühe puhkusereisi. Viimati käisid nad Aafrikas safaril, vaatasid sealseid loomi ja võtsid rannas päikest. “Saan talvel päikse all olla, ujuda ja igapäevastest asjadest välja lülitada,” rääkis Tõnu Post.

Eestis on ka hea

Kaido Kirstu jaoks on senikäidutest kõige vägevam paik maamunal Araabia Ühendemiraadid, kus ta on viibinud kaks korda, viimati tänavu jaanuaris. Turistile on see riik väga turvaline, seal ei esine ka mõnele paigale omast tüütul kombel kaubapakkumist. “Nad elavad seal superhästi, nendel peab seal kõik kõige vingem olema,” sõnas Kirst. Lähis-Ida riikidest on viljakasvataja külastanud veel Iisraeli ja Egiptust. “Kairo linn ja see elu-olu seal on elamus omaette,” rääkis Kirst, pidades eelkõige silmas liikluses valitsevat tohuvabohu, mis eestlasele näib kui üks lõputu üle noatera pääsemiste jada. “Seda peab ikka ise nägema, seda ei oskagi ümber jutustada.”

Kauneimaks looduselamuseks peab Kaido seni Küprose mägedelt avanenud vaateid. Ka Tenerife ja Gotland on väga toredad paigad. Marokot, kus eurooplast vaadatakse kui liikuvat rahaautomaati, ta rohkem külastada ei soovi. Et kodused asjatoimetused löögi alla ei satuks, pole Kaido reisid seni üle nädala kestnud.

Tõnu Posti sõnul leidub maailmas kauneid paiku palju, kuid parasvöötmest tulnud inimesele võib ilusa, kuid lõputu kuuma päikse all elamine tüütuks muutuda. Kui sa oled ikka 10 päeva sellises kohas, kus päike särab lagipähe, nii et vari on nagu kandik jalgade all, siis tunduvad aastaaegade vaheldumine ja ilmamuutused ikka väga toredad asjad, tõdes Tõnu Post. Tema lemmikute eesotsas on Uus-Meremaa. “See on hästi puhas ja korras maa, kus isegi teede vahepeenardele on lilled istutatud,” rääkis Post. “Igal pool on sirged ilusad karjaaiad ja maa on elu täis.”

Eesti looduse vastu tunneb Tõnu Post vaid suurt heldimust. “Ma ei ole mitte kusagil nii palju linnulaulu kuulnud, kui on Eestis,” osutas ta. “Kui kevad tuleb, siis meie metsad ja põllud otse rõkkavad linnulaulust. Isegi troopika linnulaul ei kõla nii ilusasti kui siin.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 545 korda, sh täna 1)