Leib, kadakad ja tormituul

Enda Naaber

“Mida rohkem iseloomustab ja eristab inimesi omapära, seda huvitavam on maailm,” leiab kuressaarlane Enda Naaber.

“See on vist tõde elu algusest peale.”

Kord vaidlesin kirjanik Endla Tegovaga selle üle, kas kaksikud võivad olla väga erinevad. Nad olid meile saatnud kaastööd ja need olid väga erinevat stiili.

“Tõesti?” imestas Endla. Mina tõin talle konkreetseid näiteid. “Muidugi,” hakkas kirjanik heatahtlikult naerma. “Sul on õigus.”

Terved rahvad on eripärased, oma kultuuri ja üldse elulaadiga. Saareelanikud on Eestimaal jällegi oma kultuuriga, oma elulaadiga.

Kõigepealt leivast – kui vanemad seda küpsetasid, õpetasid nad lapsi leivakesi tegema ehk nagu Muhus öeldi, kuidas roabekakku valmistada. Veel õpetati, et mahakukkunud leivale tuleb suud anda. See oli austus nii viljakasvatajate kui ka leivategijate vastu.

Saared on kadakate paradiis, annavad ühele paigale looduslikku omapära. Kadakate juurde kuuluvad veel kivid, kiviaiad. Kadakas on saareelanike lemmik. Ta on visaduse sümbol, visa nagu saarlane ise. Seda hingesugulust peabki armastama!

Kui ma leidsin kunagi suvekodu, siis valisin selle kadakaväljade pärast, mis algasid vana talumaja aia tagant. Kadarikus oli kogukas kõrge kivi. Ristisime selle kohe Suurkiviks.

Vahel, kui Heli Läätsega teineteisele helistasime või kirjutasime, ütles laulja: “Tee minu poolt Loode tammiku kadakatele pai!” Teen seda iga kord. Seal on peale kadakate veel Helile loitsitud Legendikivi. Kui 2015. aastal sinna sõitsime, tegi laulja kõigepealt pai kadakatele, siis pani Legendikivile kimbu lilli – ätseid. Teel arutasime, et hingesugulus kadakate ja kividega annab saarlastele palju jõudu.

Saareelanik oskab kuulata tormi, nautida tormituult. Albert Uustulnd jutustab oma romaanis “Tormid ei taltu” tuulte tallermaast. Juhan Smuulil on võrratuid mere- ja tormikirjeldusi. Ta armastas torme ja selle tundega on ka kirjeldused sündinud.

Ühel aprilliõhtul jäin maakoju üksi. Vilsandi poolt saabus torm Ingo. Tuli naabripere suurte puude kohinaga. Sooja oli ainult 7 kraadi. Istusin rõdul, et paremini tormituult kuulata. Mu koduõue noored pihlakad paindusid, torm väntsutas vana pärna latva, kaevukook kägises. Imepärane tunne oli! Nagu tuulaks keegi maailma, puhastaks seda…

Ilus oli see tormituul, tormilaul! Tegi pireke ärevaks, kuid mitte kartlikuks, sest tormil on oma hing ja süda. Kui seda saarlasena, muhulasena, vilsandlasena, abrukalasena, sõrulasena tajud, siis on tunne õige.

Las mõni ütleb: tuulte tallermaa. Ju ta siis pole veel õppinud olema tõeline saareelanik.

Aga Albert Uustulnd armastas seda tuulte tallermaad, nagu Aadu Hint oma tuulist randa, nagu August Mälk oma õitsvat merd.

On loodud sellised ütlused: põleb kui kadakatuli; tantsib nagu tormituul. See karastab hinge. Kadakat peab oskama istutada, peab alati valima õige ilmakaare. Kuid seegi on õpitav, kui oled ehtne saareelanik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 208 korda, sh täna 1)